Tagasi üles
Argumenteerimine - Eesti Väitlusselts

Argumenteerimine

Kategooria: Harjutuste pank


Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Rolli kohta sisu puudub.

Argumenteerimise vajalikkus

  1. Laske õpilastel mõelda välja olukord, kus nad viimati argumente kasutasid, ning teoreetilised olukorrad, kus neil tulevases elus võib argumenteerimist vaja minna.
  2. Paluge õpilastel ühekaupa neile küsimustele vastata ja kirjutage vastused tahvlile. Tunni lõpuks on tahvlil hulk põhjuseid, miks arutlevat haridust on vaja.

Väidete mäng

  1. Õpetaja valmistab ette või palub õpilastel kirjutada üles erinevaid väiteid, näiteks “Koolides peaks pakkuma üksnes taimetoitu”, “Ananass käib pitsa peale”, “Kirjandus on parem kui filmikunst”, “Eesti peaks kasutama tuumaenergiat” jne.
  2. Õpetaja loeb klassile ükshaaval väiteid ette ning palub õpilastel anda märku, kas nad on väitega nõus või mitte. Suurema varieeruvuse jaoks on kasulik luua klassiruumis skaala, näiteks klassi tagaotsa seisavad õpilased, kes on väitega täiesti nõus, klassi ette need, kes ei nõustu absoluutselt.
  3. Kui õpilased on enda koha leidnud, järgneb lühike arutelu. Teiste mõtteid kuulates võivad õpilased soovi korral oma positsiooni ka muuta.
  4. Esimeste väidete puhul võib õpetaja küsida vaid lühikesi põhjendusi, hiljem ka järgmised argumendi osi (põhjalikum seletus, tõestusmaterjal jne).

Alligaatorite jõgi

  1. Õpetaja jutustab õpilastele järgneva loo.
    Elas kord tüdruk nimega Anna. Tema kodukohaks oli väike küla, mida poolitas jõgi. Selles jões elasid ohtlikud alligaatorid. Inimesed said üle jõe vabalt liikuda silla kaudu, mis aga hiljuti tormi käigus purunes. See on Anna jaoks suur probleem, kuna tema poiss-sõber Georg elab teisel pool jõge. Anna tahab väga üle jõe saada, sest ta on mures, kuidas George tormi üle elas, ning igatseb teda väga. Anna otsustab abi küsida oma naabrilt Huubertilt, kellel on kalapaat. Ta kirjeldab Huubertile oma meeleheitlikku olukorda ja selgitab, et tal on vaja teisele poole jõge jõuda. Huubert mõtleb hetke ja ütleb siis, et ta oleks hea meelega valmis Annat aitama, kuid ühel tingimusel: tüdruk peab veetma temaga intiimse öö. Anna on pakkumisest kohkunud, kuid mõistab, et see on tema ainus võimalus. Ta otsustab Huuberti pakkumist arutada oma isa Ivaniga. Ivan kuulab tütre ära, kuid ütleb, et ta ei soovi sellesse sekkuda – inimesed peavad ise oma otsuste eest vastutama. Anna otsustab Huuberti pakkumise vastu võtta. Järgmisel päeval viib Huubert Anna jõe vastaskaldale. Anna jookseb kohe Georgi maja juurde. Mõlemad on üksteist nähes väga elevil, kuid mõne hetke pärast küsib Georg, kuidas Anna üle jõe sai. Anna räägib kogu loo Georgile ära ja loodab, et poiss mõistab tema käitumist. Seda aga ei juhtu – Georg läheb väga vihaseks, nimetab Annat vastikuks ja käsib tal igaveseks lahkuda. Anna ei tea, mida teha, ning otsustab pöörduda Georgi parima sõbra Siimu poole, keda ta on paar korda kohanud. Siim on üllatunud, kui Annat oma ukse taga näeb, ja märkab kiiresti, et tüdruk on nutnud. Anna selgitab Siimule oma olukorda. Siim vihastab Georgi peale, et viimane tüdrukuga nii käitus. Ta läheb oma parima sõbra maja juurde ja ründab teda jõhkralt. Lugu lõppeb nii, et läbi pekstud Georg lamab maas ja Siim seisab tema kohal; Anna näole ilmub kerge naeratus.
  2. Pärast loo jutustamist palub õpetaja õpilastel reastada loo tegelased eetilisuse põhjal – kes käitus kõige eetilisemalt, kes kõige ebaeetilisemalt?
  3. Kui õpilased on enda isikliku järjekorra paika pannud, moodustatakse klassis 3–5 liikmelised rühmad. Gruppidespeavad õpilased jõudma konsensusliku järjekorrani.
  4. Kui grupid on jõudnud ühisele otsusele, proovitakse jõuda kogu klassiga üksmeelse järjestuseni. Arutelu juhtimisel võib õpetaja küsida suunavaid küsimusi.
    • Suuremate gruppide puhul võib olla keeruline leida üksmeelset järjestust. Sel juhul võib proovida paika panna näiteks ainult kõige eetilisema ja/või kõige ebaeetilisema käitumisega tegelase.

Õhupall

  1. Õpilased istuvad ringis.
  2. Õpetaja palub igaühel kirjutada paberitükile amet, mida õpilane kõige vähem oma elus teha tahaks.
  3. Õpetaja selgitab õpilastele situatsiooni.
    Te olete hulk inimesi, kes lendavad õhupalliga mere kohal. Õhupallis on auk ning kaugele see enam ei jõua. Õnneks paistab eemalt üksik saar. Õhupall jõuab üksiku saareni vaid siis, kui üks inimene õhupallist välja visatakse. Õpilased peavad põhjendama, miks just nemad peaksid õhupalli jääma. Oluline on, et õpilaste ametiks on nüüd seesama amet, mis nad ennist oma paberile kirjutasid – vaja on seletada, miks nende ametiga inimest saarel ellujäämiseks tarvis on.
  4. Igale inimesele antakse 3-4 minutit aega rääkida, miks just tema peab õhupallile jääma.
  5. Kui kõik põhjendused on ära kuulatud, saavad õhupallis olijad hääletada, kelle nad õhupallis välja viskaksid.

Esimese argumendi koostamine

  1. Tutvustage argumendi ülesehitust eelmisest peatükist (väide-seletus-tõestus-järeldus).
  2. Valige välja teema, mille toetuseks on palju erinevaid argumente (näiteks „Televisioonil on kahjulik mõju“ või „Kohustuslik kaitseväeteenistus on riigile vajalik“. Samas võib argumenteerida õpetatavas aines problemaatilisel teemal).
  3. Paluge igal õpilasel kirjutada paberile üks argument teema toetuseks, kasutades argumendi neljaastmelist ülesehitust. Iga argumendi osa kohta tuleb kirjutada vähemalt üks lause. Meeldetuletuseks võib tahvlile kirjutada argumendi osad või neid meelde tuletavad märksõnad. Näiteks:

Kohustuslik kaitseväeteenistus on riigile vajalik, sest… (väide)

See on nii, sest… (seletus)

Näiteks… (tõestus)

Järelikult… (järeldus)

 

  1. Paluge oma argumente ette lugeda. Kui argument on ette loetud, saab kiiresti analüüsida, kas ülesehitus on korrektne ja argument ülesehituselt tugev ja asjakohane. Samuti saab paluda õpilastel, kes on välja mõelnud sarnase argumendi, lisada väljatoodule oma näiteid, mis samuti argumenti tõestavad. Kui ühe argumendi kohta rohkem näiteid ei ole, minge järgmise argumendi juurde. Olenevalt ajalimiidist võib kokku käsitleda 3–5 argumenti.


Näpunäiteid:

Kontrollige, et argumentide pealkirjad (väited) läheksid kokku argumendi sisuga. Kui argumendi sisu on argumendi pealkirjast kauge, võib arutada, kas ei oleks mõttekas seda väidet teistmoodi sõnastada.

Jälgige, et argumendid ei ole liiga laiad, à la „Kohustuslik kaitseväeteenistus on riigile vajalik, sest riigil on sellest kasu“. Argument peab olema üks kitsas, konkreetne idee laiema teema toetuseks. Kui kellegi argument on liiga laialt sõnastatud, võib arutada, kuidas ideed kitsendada.

Õpilastel on tihti raskusi üldise seletuse ja konkreetsetest faktidest koosneva tõestuse eristamisega. Kiitke kindlasti häid, konkreetseid näiteid, mida argumentide toetuseks välja tuuakse. Kui mõnel argumendil ei ole konkreetsel faktil põhinevat tõestust, võib koos mõelda, mis see võiks olla.

Ühine argumendi koostamine

  1. Õpetaja moodustab 4-liikmelised rühmad ja annab igale õpilasele ühe paberilehe.
  2. Õpetaja annab õpilastele ühe teema.
  3. Iga õpilane kirjutab lehele teemaga seotud väite.
  4. Seejärel annavad õpilased paberilehe edasi enda kõrval istuvale inimesele. Saadud paberile kirjutab õpilane väitega sobiva seletuse. Protsess kordub järgmiste argumendi osadega (tõestus ja järeldus). Ring liigub pidevalt samas suunas.
  5. Kui argument on valminud, antakse see tagasi inimesele, kes algse väite kirjutas. Gruppides arutatakse, kas väite algne autor oleks argumendiga samamoodi jätkanud ning kuidas saaks argumenti täiendada.
  6. Pärast grupiarutelu kuulatakse klassis mõnd argumenti ning arutatakse üheskoos, kas selles on olemas kõik argumendi osad.

Argumentide ladu

  1. Tutvustage argumenteerimise osa esimesest peatükist.
  2. Pakkuge välja teema, mille toetuseks on võimalik tuua palju erinevaid argumente.
  3. Paluge õpilastel jaguneda 3–5-liikmelisteks rühmadeks. Andke rühmadele viis minutit aega, et mõelda välja võimalikult palju argumente teema toetuseks (argumendid on kõik mõtted, mis vastavad küsimusele „Miks see teema on tõsi?“). Argument ei pea olema põhjalikult välja kirjutatud, piisab ainult ühest lausest.
  4. Pärast viit minutit küsige, milline grupp sai kokku kõige rohkem argumente ja paluge neil need ette lugeda. Ülejäänud õpilased kuulavad ja võivad pärast iga argumenti 1–2 minutit arutada, kas tegemist on tugeva või nõrga argumendiga.

Esimene ümberlükkamine

  1. Tutvustage ümberlükkamise teooriamaterjali ning ümberlükke struktuuri (oponendi argument oli – see on vale, sest… – seletan ja tõestan – järelikult).
  2. Paluge igal kuulajal kirjutada paberile üks kiire argument või ühelauseline väide mingi teema toetuseks.
  3. Korjake paberid kokku ja pange millegi – näiteks mütsi – sisse. Iga õpilane peab võtma mütsist argumendi ja pärast lühikest mõtlemisaega selle ümber lükkama. Tahvlile võib kirjutada ümberlükke osad:

Vastaste argument on…

Ma ei nõustu sellega, sest…

Seletan: …

Järelikult…

Vähendamaks ettevalmistusaega võib ühe argumendi ümberlükkamise ajal paarile järgmisele õpilasele juba nende argumendi anda ja lasta neil mõelda, kuidas nad seda ümber lükkavad.

 

  1. Pärast iga ümberlüket võib lühidalt arutada, kuidas esinejal läks.

Näpunäited:

  • Soovitage õpilastel oma mõtted enne rääkimist paari märksõnaga kirja panna, siis ei lähe need kõnelema hakates meelest ära.
  • Juhtige tähelepanu ümberlüketele, mis nõustuvad osaga argumendist, à la „Oponendi argument oli see, et koolivorm vähendab kiusamist koolis. See on vale, sest vahel kiusatakse inimesi hoopis nende käitumise, mitte riiete pärast.“ Siin nõustutakse sisuliselt väitega, et osa kiusamisest siiski toimub riiete pärast.

 

Argumentide äratundmine

  1. Päevalehtede juhtkirjad peavad üldjuhul järgima skeemi, kus leht võtab mingisuguse seisukoha ja toob selle tõestuseks argumente. Vahel on need argumendid veidi keeruliselt esitatud, eriti Eesti ajalehtede juhtkirjades. Leidke üks juhtkiri, mis kaitseb mõnda lihtsamat ideed ja tehke artiklist õpilastele koopiad.
  2. Paluge jaguneda 3–5-liikmelistesse gruppidesse ja arutada, millised on argumendid, mida juhtkirjas esitatakse. Eesmärk on iga argument ühe lausega kokku võtta (sisuliselt tuleb igale argumendile koostada väitelause).
  3. Paluge gruppidel kordamööda välja tuua, milliseid argumente esitatakse ja mis nende pealkirjad võivad olla.
  4. Kui kõik argumendid on tahvlile üles kirjutatud, võib koos arutada:
  • Kas argumendid on veenvad? Miks?
  • Kuidas võiks neile argumentidele vastu vaielda?


Kõige lihtsam viis argumenteerimise ja ümberlükkamise õppimiseks on erinevad väitlusmängud. Järgnevalt on kirjeldatud mõnda näidet mängudest, mida saab argumenteerimiseks ja ümberlükkamiseks harjutustena kasutada.

Tšempion

  1. Kaks väitlejat seisavad klassi ees, neist vasakpoolne on teema jaataja ja parempoolne teema eitaja.
  2. Juhendaja loeb väitlusteemade valikust ette ühe väitlusteema (soovitatavalt lihtsama) ning annab väitlejatele 30 sekundit mõtlemisaega.
  3. Mõtlemisaja lõppedes esitab jaataja 30 sekundi jooksul argumendi teema poolt.
  4. Kui jaataja on lõpetanud, on eitajal samuti 30 sekundit kõneaega, mille jooksul ta võib vabal valikul jaataja argumendi ümber lükata või oma argumendi esitada (mõlemat teha või mitut argumenti esitada selle ajaga kindlasti ei jõua).
  5. Väitluse lõppedes hääletavad kuulajad, kumb väitleja neile usutavam tundus (esitatud argumentide, mitte enda arvamuse põhjal teemast).
  6. Rohkem hääli saanud väitleja on tšempion, tema jääb väitlema, vahetades poolt (kui ta enne jaatas, siis nüüd eitab) ning talle tuleb publiku hulgast uus vastane. Protsess kordub, kuni kõik õpilased on saanud 1–2 korda väidelda. Seejärel võib kuulutada võitjaks väitleja, kes oli kõige pikemat aega tšempion ehk võitis kõige rohkem väitlusi.

Risttuli

  1. Väitlejad moodustavad kaks kuni 20-liikmelist võistkonda, kes seisavad klassi ette ritta, näod vastamisi.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema.
  3. Väitlejad saavad kordamööda 30 sekundit kõneaega, et esitada oma poolt toetav argument või lükata ümber mõni vastaste argument. Esinenud kõneleja läheb rivi lõppu.
  4. Väitlus kestab, kuni kõik väitlejad on saanud esineda kokkulepitud arv kordi (1–3).

Teatepulk

Teatepulk on harjutus, mis sarnaneb veidi risttulele, aga toimub üldise grupidiskussioonina, mitte võistkondades.

 

  1. Õpilased seisavad ringis, ühe kõneleja käes on teatepulgana mingi ese (näiteks raamat, väike pall).
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema ning õpilane, kelle käes on teatepulk, esitab teema poolt ühe argumendi ning annab teatepulga edasi omal valikul järgmisele kõnelejale.
  3. Järgmine kõneleja esitab argumendi teema vastu või lükkab ümber eelmise kõneleja argumendi ning annab teatepulga jällegi edasi.
  4. Väitlus kestab, kuni kõik õpilased on saanud rääkida kokkulepitud arv kordi (1–3). Enne ei tohi keegi kaks korda rääkida, kui kõik osalejad on korra rääkinud.

Rooside sõda

  1. Kaks võistkonda on üksteise vastas rivis. Võistkondade kaks esimest liiget tulevad laua juurde.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema, mille poolt väitlejad peavad esitama argumendi. Mäng käib kiiruse peale: kui väitleja on valmis argumenti esitama, annab ta märku (tõstab käe, vajutab laual olevat nuppu, paneb enne käe laual olevale kohale vmt) ning esitab argumendi, mis peab kestma vähemalt 10 sekundit.
  3. Kui juhendaja otsustab, et argument on sisuline, annab ta võistkonnale punkti. Kui väitleja esitab väga nõrga argumendi või annab märku, kuid ei oska üldse argumenti esitada, saab punkti vastasvõistkond.
  4. Seejärel tuleb kummastki võistkonnast järgmine esindaja ja juhendaja ütleb järgmise väitlusteema.
  5. Mäng kestab seni, kuni kõik väitlejad on saanud võimaluse esineda.

Robinsonid

  1. Populaarse tõsielusaate järgi nimetatud mängus istuvad kõik osalejad algul klassi ees ning juhendaja on ainus publiku liige.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema ning väitlejad peavad igaüks tooma selle teema poolt või vastu 15 sekundi jooksul argumendi. Juba toodud argumenti ei tohi uuesti kasutada. Esinemisjärjekorra võib ka enne kõnelemist kokku leppida, siis tuleks seda pärast iga vooru muuta.
  3. Kui kõik väitlejad on esinenud, otsustab juhendaja, kelle argument oli kõige nõrgem. See mängija langeb mängust välja ja osaleb edasi publikuna, muutudes automaatselt žürii liikmeks.
  4. Juhendaja ütleb uue teema ning väitlejad esitavad taas oma argumendid. Žürii (igal liikmel on üks hääl) hääletab jälle ühe inimese välja ning väljahääletatu liitub publikuga.
  5. Mängu võidab väitleja, kes jääb viimasena „saarele“ ehk keda ei hääletata välja.

 

Eelnevalt kirjeldatud mängud on kiired ja lihtsad ning neis ei pea oma otsust reeglina põhjendama. Järgmised harjutused on natuke tõsisemad ning nendes esitatavate argumentide sisu peab olema põhjalikum.

Kiirväitlus (SPAR-väitlus)

  1. Tahvlil on kirjas mitu lihtsat väitlusteemat.
  2. Kaks õpilast tulevad klassi ette ja viskavad omavahel kulli ja kirja. Loosi võitja valib ühe teema; kaotaja valib, kas ta tahab seda teemat eitada või jaatada. Seejärel on neil viis minutit väitluse ettevalmistamiseks.
  3. Väitluse formaat on järgmine:
  • Jaataja esimene kõne 90 sekundit
  • Eitaja esimene kõne 90 sekundit
  • Jaataja teine kõne 60 sekundit
  • Eitaja teine kõne 60 sekundit
  • Jaataja kokkuvõttev kõne 45 sekundit
  • Eitaja kokkuvõttev kõne 45 sekundit
  1. Samal ajal, kui üks paar väitleb, võivad järgmised väitluspaarid valmistuda, nii läheb kogu tegevus kiiremini ning tunni aega saab maksimaalselt ära kasutada.


Kiirväitlus annab esimese ülevaate väitlusest. Juhendaja saab pärast väitlust juhtida tähelepanu sellele, mis läks hästi, ning suurematele vigadele.

Massiväitlus

  1. Väitlejad (näiteks 20 õpilast) jagatakse neljaks võistkonnaks: esimesed jaatajad, teised jaatajad, esimesed eitajad ja teised eitajad. Igas võistkonnas peab olema liikmeid võrdselt.
  2. Juhendaja valib lihtsa teema, mille kohta õpilastel tekib palju mõtteid. Esimeste jaatajate ülesanne on valmistada ette nii mitu argumenti, kui neil võistkonnas liikmeid on (nimetatud juhul 5).
  3. Esimesed jaatajad jagavad argumendid omavahel ära ning esitavad need ühekaupa (näiteks 30 sekundit argumendi kohta, see on umbes kolm–neli sisukamat lauset).
  4. Ülejäänud võistkondade liikmed on eelnevalt omavahel ära jaganud, kes mitmendat argumenti jälgib. Nad peavad selle argumendi hästi täpselt üles kirjutama. Esimesed eitajad lükkavad seejärel esimeste jaatajate kaasuse ümber nii, et iga kõneleja räägib jälle ühest argumendist. Eitajatele võib enne väitlust rõhutada, et nende ülesanne pole mitte tuua vastuargumente, vaid just lükata ümber konkreetne argument, mille jaatajad välja tõid.
  5. Pärast seda kõneleb jälle ühekaupa teiste jaatajate võistkond, kelle ülesanne on esimeste jaatajate argumente kaitsta, lükates seega ümber eitajate öeldu.
  6. Väitluse lõpetavad teised eitajad, kes peavad reageerima teiste jaatajate seisukohtadele. Nii teistele eitajatele kui ka teistele jaatajatele võib meelde tuletada, et nad ei tohi minna vastuollu esimese nende poolt kaitsnud võistkonna seisukohtadega.
  7. Väitluse lõpuks võib väitluskohtunik välja tuua parimad kõnelejad ja kommenteerida väitluse tugevaimad ja nõrgemaid kohti.

 

See massiväitluse mudel on toodud näitena neljale viieliikmelisele võistkonnale. Ent massiväitlust saab teha ka rohkemate või vähemate inimestega. Võistkondi võib olla 2, 4 või 6 ja liikmeid igaühes 3–5. Kui inimesi ei ole täpselt jaguv arv, võib jätta vähem liikmeid viimasesse või esimesse võistkonda. Viimases võistkonnas jäävad sellisel juhul mõned argumendid vastamata; kui esimeses võistkonnas on aga vähem liikmeid, siis on mõnedel teise võistkonna liikmetel kohustus ka oma argumente välja tuua.

Massiväitlus õpetab väitlust kui võistkondlikku tegevust ning struktuuri äratundmist: kuna iga inimene räägib ainult oma argumendist, siis saab kohe palju selgemaks, kuidas argumendid peavad läbi väitluse arenema. Keerulisemates väitlusformaatides on siinne ühe võistkonna esitus lihtsalt ühe inimese kõne.

Improkõne

  1. Iga õpilane kirjutab väiksele paberile teema, mida ta sooviks väidelda ja murrab selle kokku. Paberid pannakse ühte anumasse (kauss, karp, müts vms). Aja kokkuhoiuks võiks selle juba tunni alguses teha.
  2. Esimesed neli õpilast võtavad teemad nii, et kahe õpilase kohta on üks teema. Üks jaatab ehk mõtleb teemale pooltargumente, teine eitab ehk teeb vastuargumente. Seda ülesannet teeb igaüks individuaalselt. Teemat on aega ette valmistada kümme minutit. Samal ajal võib õpetaja ülejäänud klassiga korrata üle veel argumendi põhitõed.
  3. Kui esimene õpilane on kõnelema läinud, saavad järgmised neli oma teemad ning asuda neid samamoodi ette valmistama: kahe peale ühine teema ning üks jaatab, teine eitab.
  4. Kui kõik õpilased on kõnelda saanud, võib klass valida teema, mis neile enim meeldis.

 

Näpunäited 

  • Ettevalmistusaega tuleks kasutada oma mõtete üleskirjutamiseks, muidu lähevad need kõnet alustades meelest ära.
  • Täislauseid pole vaja kirjutada, piisab ka märksõnadest; muidu on ees keeruline kõnelda, kui kõike peab paberilt maha veerima. Märksõnad aitavad meelde tuletada, mis mõtted peas olid, kui sai nuputatud argumendi selgituse, tõestuse või järelduse üle.
  • Paljudele on see esimene kord kõnet esitada – pole hullu, kui midagi sassi läheb.