Tagasi üles
Kohtunikutöö - Eesti Väitlusselts

Kohtunikutöö

Kategooria: Ülikooliväitlus


Kohtunik on väitluse kui akadeemilise harjutuse oluline osa: tema ülesanne on otsustada, kes kaitses oma seisukohti paremini ja anda väitlejatele tagasisidet. Üldjuhul on kohtunik ka väitluse juht – ta kontrollib ja suunab kõike ruumis juhtuvat.

Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Rolli kohta sisu puudub.

Selleks, et oma ülesannet hästi täita, jätab kohtunik väitlust kuulates ja otsust tehes kõrvale oma eriteadmised: ta vaatab väitlust tavalise keskmise maailma asjadest üldjoontes hästi informeeritud inimesena. Kohtunik on kursis aktuaalsete sündmuste ja keskkooli tasemel üldteadmistega, ent ei kasuta väitlust hinnates erialast spetsiifikat.

Kohtunik peab olema erapooletu ehk jätma väitlust hinnates kõrvale oma eelistused teemapoole, tiimide ja nende liikmete, turniiri edasise käigu ja muu sellise suhtes. Kui erapooletus on võimatu, tuleb turniiril ennast enne väitlust taandada – seda tehakse korraldajatele teada andes, milliseid tiime kohtunik hinnata ei saa. Harjutusväitlustes ei ole erapooletu olemine niivõrd oluline, sest selle puhul on tähtsam õppimisvõimalus.

Kohtunik teeb väitluse jooksul võimalikult täpselt märkmeid selle kohta, mida tiimid rääkisid. Kahtlemata ei ole võimalik kõike sõna-sõnalt üles kirjutada, ent tähtis on kõik oluline kirja panna, et hiljem oleks võimalik kvaliteetne otsus teha.

Väitlus ei saa kunagi jääda viiki.

Väitluse juhtimine

Väitluse juhina peab kohtunik enne väitlust veenduma, et kõik tiimid ja kohtunikepaneeli liikmed on kohal ja valmis alustama. Täita tuleb ka kohtunikulehe vastavad väljad (eelkõige tiimide ja kõnelejate nimed).

Korraldada tuleb ajavõtt: seda võib teha nii mõni kõrvalkohtunikest kui ka juhtkohtunik ise. Üksikutel turniiridel organiseerivad korraldajad igasse ruumi eraldi ajavõtja.

Väitluse jooksul on juhtkohtuniku ülesanne juhatada kõnelejad sisse ja välja ning tegeleda praktiliste probleemidega (näiteks paluda panna tuled põlema või aken kinni).

Pärast väitlust peaks väitlejaid tänama, nad ruumist välja juhatama ja neile teada andma, kas nad peavad tagasisidet ootama jääma (seda ei toimu kinnise hindamisega voorudes). Seejärel teeb kohtunikepaneel otsuse, täidab kohtunikulehe(d) ning edastab need turniiridirektorile.

Kogu vooru jooksul peab kohtunik tagama sõbraliku ja meeldiva õhkkonna kõigi osalejate jaoks.

Otsuse tegemine

Väitlust hindab kohtunik holistiliselt ehk terviklikult, võttes arvesse kõike öeldut kogumina, otsimata konkreetseid tegevusi või sisu, mille eest eraldi punkte panna. See tähendab, et väitlejad peavad kohtuniku veenmiseks kasutama erinevaid kõnepidamise aspekte. Kohtunik saab tähelepanu pöörata sisule ehk sellele, mida räägiti, stiilile ehk sellele, kuidas räägiti ja strateegiale ehk millal ning millest rohkem räägiti.

Mõnel turniiril pannakse nende osade eest eraldi hindeid (näiteks WSDC), aga ka siis hinnatakse neid osasid terviklikult. Terviklik hindamine ei tähenda, et kohtunik ei pööra tähelepanu detailidele: pidevalt tuleb mõista, mida teeb kõneleja hästi ja mida halvasti, et kõigi tähelepanekute kogumina oma arvamus kujundada.

Kohtunik ei loenda tiimide võidetud argumente, vaid hindab argumentide olulisust. See tähendab, et tiim võib võita rohkem argumente, aga teisele ikkagi alla jääda, sest muud argumendid osutusid olulisemaks. Kohtunik hindab väitlejate esitatut, seega ei peaks eraldi väärtustama kõneleja enesekindlust, aktsenti, nalja tegemist, väljanägemist või muud sellist.

Väitluses võib juhtuda, et tiim rikub reegleid, näiteks ei väitle etteantud teemal, seab üles ebaausa definitsiooni, ei too välja ühtegi argumenti, läheb vastuollu mõne teise samal teemapoolel kõnelenuga või on selgelt ebaviisakas teiste ruumisviibijate suhtes. Ükski rikkumine ei too kaasa automaatset kaotust, aga väitluse hindamise eelduseks on, et reegleid täidetakse. Nendest kõrvalekaldumine viib tõenäoliselt vähese veenvuseni oma teemapoole paremini kaitsmisel. Seejuures ei karistata väitlejaid ühegi asja eest tulemuse vähendamisega, sest punkte (nii kõnelejapunkte kui ka tõenäosust väitlust võita) saab ainult teenida.

Enamiku otsuseid teeb kohtunik väitluse sisu järgi: milline tiim tõestas oma teemapoolt paremini. Selle jaoks on vaja väitlust tähelepanelikult kuulata ning aru saada, mida iga väitleja tegelikult räägib ning kuidas räägitu ülejäänud väitluses toimuvaga seostub (mida ümber lükkab, millele eelduseks on, mida laiendab jm).

Sisust aru saamiseks tasub kohtunikul endalt küsida, mis oli peamine, mida tiim või kõneleja rääkis, mida vastased selle vastu ütlesid ning kumb pool väitluse lõpuks vaidlusküsimuses peale jääb. Lisaks tuleb aru saada, millised vaidlusküsimused on olulisemad, sh kas väitlejad selgitasid seda olulisust või tuleneb see olulisus näiteks hoopis sisu olemusest. Alati on nende küsimuste juures asjakohane küsida endalt “Miks?”.

Vahel õnnestub juba väitluse ajal aru saada, milline tiim parem on. Vahel tuleb selleks pärast väitlust rahulikult aega võtta, skemaatiliselt välja kirjutada, kes mida ütles ja kuidas see ülejäänuga seostus ning seejärel loogiliselt tuletada, kes parema koha peab saama.

Kohtuniku töö tugineb lihtsal inimlikul – ent see-eest rangel loogikal: milline tiim veenis enim, et nende teemapool on tõene?

Kõnelejapunktid

Lisaks tiimidele kohtade määramisele tuleb kohtunikul panna individuaalseid kõnelejapunkte (v.a üldjuhul turniiride väljalangemisvoorudes). Need peegeldavad iga kõne panust väitlusesse ning neid pannakse samade asjade eest, mille abil tiimid väitluse võidavad ehk need ei ole “ilukõnepunktid” – rohkem punkte peab saama väitleja, kelle seisukohad olid paremini põhjendatud, stiil veenvam ja strateegia nutikam.

Kõnalejapunktid pannakse pärast otsuse tegemist, sest otsust tehes selgub, milline oli erinevate väitlejate panus. Seejuures on keelatud madalapunktilised võidud ehk parema koha saanud tiimi kõnelejapunktide summa peab olema alati kõrgem kui järgmistel ning keelatud on ka viigid.

Kõige lihtsam on kõnelejapunkte panna alustades kõrgeimast ehk parimast kõnelajast ja liikudes tugevuselt järgmise juurde, vaadates, kes olid võrdsed. Oluline on punktivahede juures silmas pidada ka teist äärmust, et nõrgimgi kõneleja oma tasemele vastavad punktid saaks. Mõistlik on esimene arvamus kõnelejale antavate punktide kohta kujundada kohe pärast kõne lõppu, esialgset hinnangut saab pärast otsuse tegemist korrigeerida.

Kõnelejapunktide panemiseks on internetis kättesaadavad nii eesti- kui ingliskeelsed skaalakirjeldused, lingid leiab lisamaterjalide sektsioonist.

Töö paneelis

Suuremal turniiril töötavad kohtunikud üldjuhul paneelis ehk ühte väitlust kuulab rohkem kui üks kohtunik. Kui kohtunikud teevad seejuures individuaalseid otsuseid ehk üksteisega enne otsuse tegemist nõu ei pea, siis peab igal väitlusel olema paaritu arv kohtunikke. Konsensusotsuste puhul ehk juhtudel, kui kohtunikud arutavad enne lõpliku otsuse tegemist, mis väitluses juhtus ning kujundavad ühise seisukoha, võib väitlust hinnata ka paarisarv kohtunikke ning äärmisel juhul, kui mõnes küsimuses üksmeelele ei jõuta, on otsustav hääl juhtkohtunikul.

Paneeli tööd juhib juhtkohtunik, kes on määratud peakohtunike poolt. Üldjuhul on selleks paneeli kõige kogenum kohtunik.

Kui väitlus lõpeb, juhatab paneeli juht kõik teised ruumisviibijad välja ja korraldab paneeli töö: individuaalsete otsuste puhul annab kõigile aega otsuse tegemiseks või konsensusotsuse puhul natuke aega märkmete ülevaatamiseks ja esimeste seisukohtade kujundamiseks.

Konsensusotsuste puhul tuleb paneeli juhil juhtida vestlust läbi erinevate vaidlusküsimuste ja tiimide nii, et paneel jõuaks otsuses ühisele seisukohale. Kui see osutub võimatuks ehk on selge, et kohtunikud tähtsustavad väitluses kõlanut erinevalt ega ole valmis oma seisukohti enam muutma, siis tuleb hääletada. Juhul, kui hääletamine on rohkem kui kahe tiimi vahel (BP-formaadis), siis ei ole hääletamiseks etteantud reegleid, vaid need peab valima paneeli juht vastavalt olukorrale. Õnneks on sellised juhused harvad.

Ka individuaalsete otsuste puhul tuleks pärast otsuste tegemist need paneelis läbi arutada, et aru saada, milles seisnesid võimalikud eriarvamused. Sel ajal aga keegi oma otsust enam muuta ei saa.

Tagasiside andmine

Pärast otsuse tegemist teatatakse üldjuhul väitlejatele väitluse tulemus ning antakse tagasisidet. Seda teeb tavaliselt paneeli juht, v.a juhul, kui hääletamise tulemusel tema vähemusse jäi, misjuhul teatab otsuse ja annab tagasisidet üks kõrvalkohtunikest, kes oli võitva otsuse poolt. Iga kohtunik peab olema valmis oma otsust põhjendama ja väitlejatele tagasisidet andma, sõltumata nende rollist paneelis.

Hea tagasiside on läbi mõeldud nagu väitluskõnegi, seega tasub kohtunikul võtta hetk, et see enne väitlejate ette minekut oma peas või paberil organiseerida. See on eriti oluline juhul, kui kohtunik hindas ruumi üksi, sest siis ei ole olnud vaja kellelegi oma seisukohti kuuldavalt põhjendada.

Hea tagasiside algab otsuse teatavaks tegemisega. Sellele peaks järgnema otsuse põhjendus: millised argumendid olid väitluses olulisemad, miks konkreetne tiim need võitis, millised reeglite täitmise probleemid esinesid (juhul, kui neid oli), mis nõrgematel paremast kohast puudu jäi.

Otsuse põhjendus peab väitlejatele selgitama, miks nad selles väitluses teiste tiimidega võrreldes sellise koha said, mitte välja tooma, millest see väitlus oleks pidanud olema.

Järgmiseks peaks kohtunik andma väitlejatele nõu, mida saanuks paremini teha: kus jäi selgitustest puudu, kus aitaks teistsugune lähenemine või loogika, kus tehti strateegilisi vigu (näiteks ei reageeritud vastaste kõige olulisematele mõtetele).

Oluline on pöörata kõigile väitluses osalenud tiimidele enam-vähem ühepalju tähelepanu, sh võitjale. Kui ajaraam vähegi võimaldab, peaks kohtunik igale kõnelejale andma ka individuaalset tagasisidet.

Head nõuanded väitlejale on neile jõukohased: algajatele antavad soovitused peavad olema nende jaoks järgmiseks sammuks arengus, samas edasijõudnule võib rääkida keerulisematest strateegiatest. Tagasiside peab kirjeldama, kuidas arengusamme saavutada, väitlejal on vähe kasu kommentaarist à la “selgita paremini”. Tagasiside lõpus uurib hea kohtunik väitlejatelt, kas neil on küsimusi ning vastab esitatud küsimustele.

BP-formaadis on kõige lihtsam otsuseni jõuda, kui võrrelda tiime omavahel paarikaupa. Enamasti piisab, kui mõelda läbi, kes n-ö kõrvutiolevates paarides parem oli ja sellest saab loogiliselt tuletada kogu väitluse tulemuse:

1V vs 1O

1V vs 2V

1O vs 2O

2V vs 2O

Vahel on vaja täieliku tulemuse saamiseks lisaks otsustada ka 1V vs 2O või 1O vs 2V. Igal juhul on mõistlik läbi mõelda kõigi kuue paari kaupa otsuse põhjendus, et neid vajaduse ja võimaluse korral pärast tagasisides kasutada.

MM-treeneri nipinurk

Suurtel turniiridel, kus aega otsuse tegemiseks on vähe, tasub juba väitluse ajal otsuse tegemisega alustada. Aega selleks saab näpistada kõnelõppudest, kus väitleja enam midagi uut ei lisa, ja kõnede vahelt. Kui nii lõplikku otsust ei jõuagi valmis teha, siis on vähemalt teada, millele otsustamisajal keskenduma peab.

Individuaalsed harjutused

Otsi internetist mõne suurema turniiri (nt Keskkoolide Eesti meistrivõistlused, WSDC, EUDC, WUDC) väitluse salvestus, kuula seda ja tee korralikult märkmeid ning langeta pärast väitlust otsus. Otsi seejärel üles ka vaadatud väitluse tulemus samal turniiril ning juhul, kui sinu otsus erines, katsu aru saada, millest erinevus võib tuleneda.

Juhised juhendajale

Väitlusklubi ülesehitamisel tasub mõelda, kas luua võistluslik õhkkond ja iga väitluse puhul teha otsus, kes võitis ja kes kaotas, või pigem rõhuda tagasisidele. Otsuse tegemine nõuab igal klubikohtumisel lisaaega, et see oleks kvaliteetne.

Kohtunikeks saab väitluses panna neid õpilasi, kes sel korral tiimidesse ei mahu; kui osalejaid on selline arv, et keegi jääb üle. Sellisele õppurist kohtunikule võib anda ka mõne kergema asendusülesande, kui talle täisväitlust hinnata pole jõukohane, näiteks pöörata tähelepanu ainult ümberlüketele või vahemärkustele vms.

Grupiharjutused

Otsige internetist mõne suurema turniiri (nt Keskkoolide Eesti meistrivõistlused, WSDC, EUDC, WUDC) mõne väitluse salvestus, kuulake seda ja tehke korralikult märkmeid. Pärast väitlust võtab määratud osaleja endale paneeli juhi rolli ja juhib konsensusotsuse saavutamist. Kui osalejaid on rohkem, võib teha otsuseid eraldi kolme- kuni viieliikmelistes paneelides, siis on eriti põnev vaadata, kas jõuti ühesugusele otsusele.

Näidistunnikava

90 minutit

Kokkuvõte Kohtunikutöö kirjeldus ja väitluse hindamine
Õpieesmärgid Õpilased mõistavad kohtunikutöö põhilisi reegleid ja otsuste langetamise mehhanisme.
Ettevalmistus Õpetaja peab olema tuttav siin peatükis kirjeldatuga.

Vaja on välja valida mõni salvestatud väitlus või korraldada kohapealne ja valida selleks sobiv teema.
Kirjeldus 15 minutit – õpetaja tutvustab kohtunikutöö kohta kehtivaid reegleid ja põhimõtteid
50 minutit – õpilased kuulavad-vaatavad väitlust kohtuniku rollis
25 minutit – õpetaja jagab õpilased 3–5 liikmelisteks paneelideks ja õpilased langetavad paneelides konsensusotsuse. Vajadusel võib õpetaja olla paneeli juht.
Hindamine Kohutnikutöö põhioskuste teke
Lisamaterjalid Vt siia peatükile lisatud materjalide sektsiooni

Kohtunikutöö slaidiesitlus