Tagasi üles
Argumenteerimine - Eesti Väitlusselts

Argumenteerimine

Kategooria: Sissejuhatus


Argumenteerimine on oskus, mis aitab inimesel oma seisukohti efektiivselt väljendada. Argumenteerimine koondab kriitilise ja struktuurse mõtlemise ning eneseväljendusoskuseid. Argumenteerimisoskuse peamine tööriist on argument. Argumendi tundmine ja oskuslik kasutamine aitab mõtteid koondada ning neid edukalt esitada.

Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Mis on argument?

Argument on kindla struktuuriga, loogiliselt korrektne ja tõestatud seisukoht. Argument vastab küsimusele „miks?” ja “kuidas?”.

Võttes mingi seisukoha ja küsides selle kohta: ”miks see on tõsi?”, siis kõik vastused sellele küsimusele ongi argumendid. Siinkohal on oluline märkida, et antud sissejuhatuses on tegemist lihtsustatud näidetega ning hea argument ise on natuke keerulisem. Kui seisukoht on “Eesti vajab palgaarmeed”, siis argumendi alged selle toetuseks võivad olla:

 „Palgaarmee on Eestile vajalik, sest see tagab meile parema riigikaitse“, 

„Palgaarmee on Eestile vajalik, sest see võtab riigieelarvest vähem raha“,

„Palgaarmee on Eestile vajalik, sest see jätab enamikule noortele meestele rohkem aega õppimise või töölkäimisega tegeleda“,

aga ka 

„Palgaarmee on Eestile vajalik, sest treenitumaid sõdureid on paraadidel ilusam vaadata“.

Nagu näha, on ühe seisukoha toetuseks võimalik koostada väga palju erinevaid argumente, mis keskenduvad ühe peamise seisukoha väiksematele osadele. Mõni argument on tugevam, mõni nõrgem, aga nad kõik jäävad sellest hoolimata argumentideks. Eeltoodud näited on siiski vaid argumendid kõige algelisemal kujul.

Argumendi ülesehitus

Argument on selgitatud ja tõestatud väide. See tähendab, et argument koosneb väitest ehk oma mõtte sõnastusest, seletusest, mis seda mõtet kuulajale lahti seletab, ning tõestusest, mis mõtte kohta päriselulise kinnituse annab. Argumendi võtab kokku järeldus.

Järgnevas skeemis on toodud mõned näpunäited iga elemendi kohta eraldi ja üks näidisargument teemal “Alkoholi keelustamine on põhjendatud”.

Argumendi osa Vastab küsimusele Algab sõnadega Näide
Väide Mida väidan? Mina arvan midagi, sest…  Mina arvan, et alkoholi ei tuleks keelustada, sest see toetab organiseeritud kuritegevust.
Seletus Miks see loogiline on? See on nii, sest… Alkoholi keelustamine toetab organiseeritud kuritegevust, sest kuigi riik ei pruugi enam alkoholi müüa, ei tähenda see, et inimesed enam alkoholi osta ei soovi. Pakkumine tekib mustal turul ning inimesed ostavad alkoholi sealt. Sellisel juhul läheb alkoholi müügist tulenev kasum riigi asemel kurjategijatele.
Tõestus Kas see tegelikult ka nii on? Näiteks…. Näiteks 1930ndate aastate USA-s kehtestati kuiv seadus ehk keelati alkoholi müük. Alkoholi hakkasid müüma mafioosod, näiteks Al Capone, kelle äritegevus kuiva seaduse tulemusena oluliselt kasvas.
Järeldus Kuidas see kõik seostub üldteemaga? Järelikult… Järelikult saab organiseeritud kuritegevus alkoholi keelamisega rohkem raha ja muutub võimsamaks, see aga on kahjulik tervele ühiskonnale – et riigi ülesanne on inimesi kaitsta, on alkoholi keelamine halb mõte.

Väide

Väide on argumendi stardipunkt – pealkiri, mis ütleb, mida argument tõestada tahab. Need laused, mida eespool palgaarmee vajalikkust toetavateks argumentideks nimetati („Palgaarmee on Eestile vajalik, sest see tagab meile parema riigikaitse“, „Palgaarmee on Eestile vajalik, sest see võtab riigieelarvest vähem raha“), ongi väited.

Väide peab koosnema ühest lausest, mis võtab terve argumendi mõtte kokku. Väide vastab alati küsimusele “miks”. Väidet saab moodustada nii, et selle esimese poole moodustab kaitstav seisukoht ise ja teise poole kokkuvõte sellest, mida tõestatakse.  Oluline on, et väites sisalduks kindlasti kokkuvõte sellest, mida seletama ja tõestama hakatakse. Näiteks kui väitlusteema või aruteluküsimus on sellest, kas kerged narkootikumid tuleks legaliseerida, siis lause “Mina arvan, et kerged narkootikumid tuleks legaliseerida!” ei ole väide, sest puudub vastus küsimusele “miks”. Väite saame siis, kui lisame algusele “mina arvan, et kerged narkootikumid tuleks legaliseerida” ka mõne põhjuse, miks nii arvame. Näiteks “mina arvan, et kerged narkootikumid tuleks legaliseerida, sest inimestel peaks olema vaba valik oma keha üle otsustada” või “mina arvan, et kerged narkootikumid tuleks legaliseerida, sest ebaseaduslikult narkootikume tarbida on ohtlikum, kui seda legaalset teha”. Igast erinevast põhjusest saab teha erineva selgitatud ja tõestatud argumendi. Seega ühe teema puhul saab tuua teema poolt ning vastu mitmeid erinevaid argumente.

Väide peab olema võimalikult lühike, konkreetne ja üheselt mõistetav: mida lihtsamat ideed püütakse edasi anda, seda suurem on lootus, et kuulaja/lugeja mõttest ka aru saab.

Võtame näiteks väite „Eestis tuleb kehtestada koolivorm, sest see aitab vähendada koolivägivalda”. “Eestis tuleb kehtestada koolivorm” on seisukoht, mida kaitstakse ja väite teine pool “koolivorm aitab vähendada koolivägivalda” on konkreetne mõte, mida tõestatakse.

Seletus

Kui väide on esitatud, peaks inimesel tekkima küsimus: “miks see nii on?” Seletuses vastatakse sellele küsimusele ehk räägitakse argument pikemalt lahti. Seletus on oluline, sest ilma argumenti seletamata ei pruugi kuulaja mõista, mida kõneleja öelda tahab. Igale inimesele tundub, et tema mõte on selge ja arusaadav, kuid sageli on see nii vaid selle inimese enda jaoks. Selleks, et kuulaja saaks aru, mida kõneleja oma väite all silmas peab, kuidas see juhtub ning miks see oluline on, peabki kõneleja oma väidet seletama. Seletus vastab alati küsimustele “miks” ja/või “kuidas”.

Eelnevalt toodud väidet ”Eestis tuleb kehtestada koolivorm, sest see aitab vähendada koolivägivalda” võib lahti seletada näiteks nii:

“Koolivägivald ja koolikiusamine tekib siis, kui õpilastegrupp hakkab mõnda õpilast mingisuguse normist erineva tunnuse tõttu tõrjuma. Näiteks kui ühel õpilasel on pidevalt odavamad, koledamad, katkisemad ja plekilisemad riided, siis näeb ta välja teistsugune ja teda võidakse hakata tõrjuma ja kiusama. Kui kõik lapsed käivad riides ühtemoodi, on kiusamist vähem.”

Tõestus

Pärast seletust peaks kuulaja mõtlema ”Hüva, ma mõistan selle argumendi loogikat, aga kas see ka päriselus nii töötab?” Tõestusmaterjaliks on faktid, mis argumendi toimimist kinnitavad. Ilma tõestuseta ei püsi tegelikult ükski argument, sest ükskõik kui tugevale seletusele saab alati vastu mõelda teise seletuse, mis väidab täpselt vastupidist. Tõestusmaterjali erinevatest liikidest saab pikemalt lugeda tõestamise peatükist, aga need võivad olla uuringud või küsitlused, mida kõnealusel teemal on tehtud, või näited, mis illustreerivad seletuses toodud üldiste põhimõtete toimimist. Oluline aspekt tõestusmaterjali juures on viitamine kuulajale tuleb teada anda, kust tõestusmaterjal pärineb.

Eelnevalt toodud väite ja seletuse tugevdamiseks võib tuua järgneva tõestusmaterjali:

“Sydney ülikoolis tehtud uuringu andmetel on Austraalia koolides, kus on kasutusel koolivorm, koolivägivalda vähem kui nendes koolides, kus koolivorm puudub.”

Järeldus

Pärast tõestust võib kuulaja mõelda: “Selge, aga miks see kõik oluline on?”. Järeldusel on peamiselt kaks ülesannet. Esiteks peab järeldus võtma argumendi kokku. Pikemaid ja keerulisemaid argumente selgitades ja tõestades võib juhtuda, et argumendi algne väide läheb kaduma. Järeldus peab kokkuvõtlikult näitama, kuidas selgituse ja tõestuse kaudu on põhjendatud argumendi väites esitatu. Teiseks peaks järeldus näitama, miks argument on oluline arvestades väitluse teemat, kriteeriumit, arutelu konteksti või vestluse sihtgruppi. 

Näiteargumendi puhul võib järelduse moodustada järgmiselt:

“Järelikult vähendab koolivorm majanduslikku olukorda peegeldavast riietusest tingitud koolikiusamist. Kool peaks tegema kõik selleks, et õpikeskkond oleks turvaline ja soodustaks õppimist. Sellest järeldades tuleb Eestis kehtestada koolivorm.”

Oluline on märkida, et eelnevad näited käivad lihtsamate argumentide kohta, kus kasutatakse vaid ühte tõestust ja ühte loogilist seost. Keerulisemates argumentides võib neid elemente olla rohkem. Näiteks tuues argumendi tõestuseks kaks fakti, seob neid kumbagi väitega loogiline seos. Keerulisemate ideede tõestamiseks tuleb vahel kasutada ka mitmeetapilist loogikat. Näiteks väites, et koolivormi sisseviimine Eesti koolides parandab õppeedukust, sest koolivormi kandmisel paraneb õpilaste rahulolu kooliga, tuleb tõestada kahte asja: esiteks, et koolivorm tõesti parandab õpilaste rahulolu kooliga, ja teiseks, et õpilaste rahulolu on õppeedukusega seotud.

 

Mis ei ole argument?

Et paremini mõista, mis argument on, tuleb vaadata mõnda näidet, mida vahel argumentideks nimetatakse, aga mis seda siiski ei ole:

  • „Palgaarmee on Eestile vajalik, sest sellest oleks meie riigile palju kasu.”

Siin ei ole tegemist mitte argumendi, vaid sama seisukoha ümberütlemisega teises sõnastuses, mida nimetatakse tautoloogiaks. Argument peab tooma teema toetuseks mõne eraldiseisva mõtte, mitte lihtsalt seisukoha ümber sõnastama.

  • „Argument palgaarmee toetuseks on see, et palgaarmee koosneb 5000 mehest, kes on professionaalid.”

See pole otseselt argument, vaid seisukoha laiendus – selgitatakse, mida palgaarmee all täpselt silmas peetakse. Argument peab näitama, mis neist 5000 mehest kasu on. Näiteks „Palgaarmee on Eestile vajalik, sest professionaalsed sõjaväelased tagavad tõhusama riigikaitse”. 

  • “Palgaarmee on hea mõte, sest sõdurid saavad palka.” 

Siinkohal ei ole tegemist argumendiga, sest antud väide ütleb midagi, mis on juba ilmselge. Sellist lauset nimetatakse truismiks. Truismiks nimetatakse ka sõnavõtte, mis sisaldavad üldtuntud tõdesid. Truistliku lause asemel peaks kõneleja selgitama, miks palga teenimine on väärtus või mis kasud sellega kaasnevad.

Rolli kohta sisu puudub.

Argumendi mudeliga tutvumiseks vali enda rolliks “Väitleja”.

Argumendi harjutused

Kõige lihtsam meetod argumendi esmaseks harjutamiseks on järgmine. Õpilased murravad A4 paberi kaks korda pooleks niiviisi, et tekiks neli ristkülikut. Seejärel annab õpetaja õpilastele teema ning õpilased peavad igasse ruutu kirjutama ühe argumendi osa. Seejärel saavad õpilased neid argumente üksteisele ning tervele klassile esitada. Õpetaja ning teised õpilased annavad argumentidele tagasisidet. Tagasiside andmisel tasub lähtuda järgmistest küsimustest:

  • Kas argument sisaldas kõiki nelja osa (väide, seletus, tõestus, järeldus)?
  • Kas väide vastas küsimusele “miks”? See tähendab, et väide ei sõnastanud lihtsalt ümber teemat, vaid andis ka põhjuse, miks kõneleja teemat toetab.
  • Kas argument rääkis ühest mõttest (ühest väitest) või rääkisid argumendi erinevad osad erinevatest mõtetest? Alguses tasuks õpilastel soovitada teha üks argument ühe mõtte kohta ning rõhutada, et iga erinevat mõtet tuleb eraldi seletada ja tõestada omaette argumendis.
  • Kas selgitus tõestas väidet ning ei kaldunud algsest väitest kõrvale? 
  • Kas tõestus tõestab väidet või konkreetset seost, mis selgituses on antud?

 

Argumendi harjutusi on palju ning antud materjalide juures võib enamikku harjutustest nimetada argumendi harjutusteks. Toome aga siinkohal välja harjutused ning väitlusmängud, mida on hea esimesel kokkupuutel argumendiga kasutada.

Argumentide ladu

  1. Pakkuge välja teema, mille toetuseks on võimalik tuua palju erinevaid argumente.
  2. Paluge õpilastel jaguneda 3-5-liikmelisteks rühmadeks. Andke rühmadele viis minutit aega, et mõelda välja võimalikult palju argumente teema toetuseks (argumendid on kõik mõtted, mis vastavad küsimusele „Miks see teema on tõsi?“). Argument ei pea olema põhjalikult välja  kirjutatud, piisab ainult ühest lausest.
  3. Pärast viit minutit küsige, milline grupp sai kokku kõige rohkem argumente ja paluge neil need ette lugeda. Ülejäänud õpilased kuulavad ja võivad pärast iga argumenti 1-2 minuti jooksul arutada,  kas tegemist on tugeva või nõrga argumendiga.

Argumentide äratundmine

  1. Päevalehtede juhtkirjad peavad üldjuhul järgima skeemi, kus leht võtab mingisuguse seisukoha ja toob siis selle tõestuseks argumente. Vahel on need argumendid veidi keeruliselt esitatud, eriti Eesti ajalehtede juhtkirjades. Leidke üks juhtkiri, mis kaitseb mõnda lihtsamat ideed ja tehke artiklist  õpilastele koopiad.
  2. Paluge jaguneda 3-5-liikmelistesse gruppidesse ja arutada, millised on argumendid, mida juhtkirjas esitatakse. Eesmärk on iga argument ühe lausega kokku võtta (sisuliselt tuleb igale argumendile koostada väitelause).
  3. Paluge gruppidel kordamööda välja tuua, milliseid argumente esitatakse ja mis nende pealkirjad võivad olla.
  4. Kui kõik argumendid on tahvlile üles kirjutatud, võib koos arutada:
  • kas argumendid on veenvad ja miks;
  • kuidas võiks toodud argumentidele vastu vaielda?

Rooside sõda

  1. Kaks võistkonda on üksteise vastas rivis. Võistkondade kaks esimest liiget tulevad laua juurde.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema, mille poolt väitlejad peavad esitama argumendi. Mäng käib kiiruse peale: kui väitleja on valmis argumenti esitama, annab ta märku (tõstab käe, vajutab laual olevat nuppu, paneb enne käe laual olevale kohale vmt) ning esitab argumendi, mis peab kestma vähemalt 10 sekundit.
  3. Kui juhendaja otsustab, et argument on sisuline, annab ta võistkonnale punkti. Kui väitleja esitab väga nõrga argumendi või annab märku, kuid ei oska üldse argumenti esitada, saab punkti vastasvõistkond.
  4. Seejärel tuleb kummastki võistkonnast järgmine esindaja ja juhendaja ütleb järgmise väitlusteema.
  5. Mäng kestab seni, kuni kõik väitlejad on saanud võimaluse esineda.

Robinsonid

  1. Populaarse tõsielusaate järgi nimetatud mängus istuvad kõik osalejad alguses klassi ees ning juhendaja on ainsaks publiku liikmeks.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema ning väitlejad peavad igaüks tooma selle teema poolt või vastu 15 sekundi jooksul argumendi. Juba toodud argumenti ei tohi uuesti kasutada. Esinemisjärjekorra võib ka enne kõnelemist kokku leppida, siis tuleks seda pärast iga vooru muuta.
  3. Kui kõik väitlejad on esinenud, otsustab juhendaja, kelle argument oli kõige nõrgem. See mängija langeb mängust välja ja osaleb edasi publikuna, muutudes automaatselt ka žürii liikmeks.
  4. Juhendaja ütleb uue teema ning väitlejad esitavad taas oma argumendid. Žürii (igal liikmel on üks hääl) hääletab jälle ühe inimese välja ning see liitub taas publikuga.
  5. Mängu võidab väitleja, kes jääb viimasena „saarele“ ehk keda ei hääletata välja.

Õhupall 1

  1. Õpilased istuvad ringis.
  2. Õpetaja palub igaühel kirjutada paberitükile amet, mida õpilane kõige vähem oma elus teha tahaks.
  3. Õpetaja selgitab õpilastele situatsiooni.
    Te olete hulk inimesi, kes lendavad õhupalliga mere kohal. Õhupallis on auk ning kaugele see enam ei jõua. Õnneks paistab eemalt üksik saar. Õhupall jõuab üksiku saareni vaid siis, kui üks inimene õhupallist välja visatakse. Õpilased peavad põhjendama, miks just nemad peaksid õhupalli jääma. Oluline on, et õpilaste ametiks on nüüd seesama amet, mis nad ennist oma paberile kirjutasid – vaja on seletada, miks nende ametiga inimest saarel ellujäämiseks tarvis on.
  4. Igale inimesele antakse 3-4 minutit aega rääkida, miks just tema peab õhupallile jääma.
  5. Kui kõik põhjendused on ära kuulatud, saavad õhupallis olijad hääletada, kelle nad õhupallis välja viskaksid.

Õhupall 2

  1. Valige välja 3-5 inimest, kes peavad esinema.
  2. Kirjeldage neile situatsiooni.
    Te olete hulk kuulsaid inimesi, kes ei ole veel oma elutööd ära teinud ja lendate õhupalliga mere kohal. Õhupallis on auk ning see jõuab maale kanda ainult ühe inimese.
    Õpilased peavad põhjendama, miks just nende tegelane peab teistega võrreldes õhupalli jääma.
  3. Jagage inimestele kätte rollid: kuulsad kultuuritegelased (Mozart, Shakespeare), teadlased (Einstein), poliitikud (Ronald Reagan, John F. Kennedy) jne.
  4. Andke igale inimesele 3-4 minutit aega rääkida, miks just tema peab õhupallile jääma.
  5. Kui kõik põhjendused on ära kuulatud, saavad kuulajad öelda, kelle nemad pallile jätaksid.

Tõestuse leidmine

  1. Kodune ülesanne: leida mõne väite tõestuseks või ümberlükkeks (näiteks „Kanepi legaliseerimine on/ei ole põhjendatud“) tõestusmaterjali viiest erinevast allikast, kasutades võimalikult palju erinevaid tõestuse liike: teadusuurimus/statistika, näide, analoogia, autoriteet.
    Materjalide otsingul tuleb eesmärgiks seada võimalikult erapooletud, kaasaegsed, üldistusvõimelised materjalid. Et neid leida, tuleb tõestusmaterjali valikul endalt pidevalt küsida:

    Kes on selle info autor ja kas tal on infoga seoses mingi huvi?

    Kui suur on info autori kompetentsus selles küsimuses?
    Kui kaasaegne on materjal, mida esitatakse?Näiteks võib tõestusmaterjali otsimise tulemused esitada koos allikaviidetega nii:

    65 protsenti Eesti elanikest on kanepi legaliseerimise vastu, selgus uuringukeskuse Klaster uuringust. Vaid 12 protsenti vastajatest pooldab kanepi kasutamise seadustamist mistahes otstarbel ning 23 protsenti meditsiinilisel otstarbel, teatas uuringufirma. 
    Kõige kriitilisemalt on kanepi kasutamise legaliseerimise suhtes häälestatud 65-74 aastased vastajad, kellest ainult 22 protsenti pooldab kanepi tarvitamist. Kanepi igakülgse kasutamise seadustamisse suhtuvad kõige soosivamalt 15-24 aastased vastajad (49%). Kanepi tarvitamise legaliseerimise küsimus on seotud haridustasemega. Ainult kaheksa protsenti kõrgharidusega vastajatest andis mõttele oma heakskiidu. Kõige enam pooldajaid oli alg- ja põhiharidusega vastajate seas (19%). Uuringu käigus küsitleti üle Eesti 1000 vastajat vanuses 15-74.Allikas: Uuringukeskus Klaster/Eesti Rahvusringhäälingu uudised http://uudised.err.ee/index.php?0563092
  2. Juhendaja võib uurimistulemused hiljem klassis kokku korjata ja neid hinnata. Huvitavamad näited tõestusest (nii head kui halvad) võib välja valida ning need klassis ette lugeda, paludes õpilastel arvata, kas tegemist on hea või halva tõestusega.

Ümberlükke harjutused

Hea viis ümberlükke esmaseks harjutamiseks on iseenda loodud argumendi ümberlüke. Oluline on alati rõhutada, et ümberlükkamise harjutamiseks ei ole lubatud teha vastuargumenti, vaid peab leidma enda argumendi sees mõne nõrga koha.

Esimese argumendi ümberlükkamine

  1. Tutvustage ümberlükkamise osa eelmisest peatükist (oponendi argument oli – see on vale, sest –  seletan – järelikult).
  2. Paluge igal kuulajal kirjutada paberile üks kiire argument mingi teema toetuseks, piisab ühelauselisest väitest.
  3. Korjake paberid kokku ja pange mingi asja, näiteks mütsi, sisse. Iga õpilane peab nüüd tõmbama mütsist argumendi ja pärast lühikest mõtlemisaega selle ümber lükkama. Tahvlile võib kirjutada ümberlükke osad: 
  • Vastaste argument on…
  • Ma ei nõustu sellega, sest…
  • Seletan: …
  • Järelikult…
  • Et vähendada ettevalmistusaega, võib ühe argumendi ümberlükkamise ajal paarile järgmisele õpilasele juba nende argumendi kätte anda ja lasta neil mõelda, kuidas nad seda ümber lükkavad. 
  1. Pärast iga ümberlüket võib lühidalt arutada, kuidas esinejal läks.

Tšempion

  1. Kaks väitlejat seisavad klassi ees, neist vasakpoolne on teema jaataja ja parempoolne teema eitaja.
  2. Juhendaja loeb väitlusteemade valikust ette ühe väitlusteema (soovitatavalt lihtsama) ning annab väitlejatele 30 sekundit mõtlemisaega.
  3. Mõtlemisaja lõppedes esitab jaataja 30 sekundi jooksul argumendi teema poolt.
  4. Kui jaataja on lõpetanud, on eitajal samuti 30 sekundit kõneaega, mille jooksul ta võib vabal valikul kas jaataja argumendi ümber lükata või oma argumendi esitada (mõlemat teha või mitut argumenti esitada selle ajaga kindlasti ei jõua).
  5. Väitluse lõppedes hääletavad kuulajad, kumb väitleja neile usutavam tundus (esitatud argumentide, mitte enda arvamuse põhjal teemast).
  6. Rohkem hääli saanud väitleja on tšempion, tema jääb väitlema, vahetades poolt (kui ta enne jaatas, siis nüüd eitab) ning talle tuleb publiku hulgast uus vastane. Protsess kordub, kuni kõik õpilased on saanud 1-2 korda väidelda. Seejärel võib kuulutada võitjaks väitleja, kes oli kõige pikemat aega tšempion ehk võitis kõige rohkem väitlusi.

Risttuli

  1. Väitlejad moodustavad kaks kuni 20-liikmelist võistkonda, kes seisavad klassi ette ritta, näod vastamisi.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema.
  3. Väitlejad saavad kordamööda 30 sekundit kõneaega, et esitada kas oma poolt toetav argument või lükata ümber mõni vastaste argument. Esinenud kõneleja läheb rivi lõppu.
  4. Väitlus kestab, kuni kõik väitlejad on saanud esineda kokkulepitud arv kordi (1-3).

Teatepulk

Teatepulk on harjutus, mis natuke sarnaneb risttulele, aga toimub mitte võistkondades, vaid üldise grupidiskussioonina.

  1. Õpilased seisavad ringis, ühe kõneleja käes on mingi ese (näiteks raamat, väike pall vms), mis on „teatepulk“.
  2. Juhendaja ütleb väitlusteema ning õpilane, kelle käes on teatepulk, esitab teema poolt ühe argumendi ning annab teatepulga edasi omal valikul järgmisele kõnelejale.
  3. Järgmine kõneleja esitab argumendi teema vastu või lükkab ümber eelmise kõneleja argumendi ning annab teatepulga jällegi edasi.
  4. Väitlus kestab, kuni kõik õpilased on saanud rääkida kokkulepitud arv kordi (1-3). Enne ei tohi keegi kaks korda rääkida, kui kõik osalejad on korra rääkinud.