Tagasi üles
Tõestamine - Eesti Väitlusselts

Tõestamine

Kategooria: Sissejuhatus


Argument — nagu varasematest peatükkidestki on selgunud — on mõtte ja eneseväljenduse vorm, mis koosneb väitest, seletusest, tõestusest ja järeldusest. Seega on tõestus väga oluline argumendi osis.

Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Mis on tõestamine?

Tõestamine on objektiivse materjali (uuringute tulemused, ekspertide seisukohad, dokumenteeritud sündmused vm) esitamine oma seisukoha kinnituseks. Sageli valmistab väitlejale alguses raskust seletuse ja tõestuse eristamine. Argumendi seletuses kirjeldatakse loogilisi seoseid ning vastatakse kirjeldavalt oma mõttemaailmast lähtuvalt küsimusele “Miks ma sellise väite esitasin?”. Tõestus seevastu tuleb väljastpoolt oma mõttemaailma — see peab kohtunikule näitama, et väide ja seletus vastavad päris elus tõele. Tõestus on osundav: see osutab faktidele vm asjaoludele, mis kinnitavad, et tegelikkuses on ka nii, nagu seni on väidetud ja selgitatud.

Näide:

On tõestusmaterjal

Maailma Terviseorganisatsiooni WHO andmetel on 6 liitrit inimese kohta aastas ühiskondlikult optimaalne alkoholi tarbimise määr.

Ei ole tõestusmaterjal

Oletame, et keegi Mihkel, joob iga päev ära pudeli viina. See on selgelt liiga palju. Alkoholi liigne tarbimine põhjustab maksa- ja teisi haiguseid.

Kuigi seletus ja tõestus on erinevad ja eristuvad argumendi osad, on nad omavahel seotud. Need on argumendi struktuuri joonistes sageli ühte kasti asetatud või omavahel ühendatud. Tõestus peab tõestama seda, mida seletus on öelnud.

Näide:

ÕIGE – seletus ja tõestus on seotud

Kaitseväeteenistus peaks Eestis olema kohustuslik ka naistele, sest kaasaegses kaitseväes on palju haritud inimesi vajavaid ülesandeid (näiteks IT). Klaviatuuri taga pole sugu või füüsiline jõud oluline, aga haridus on. Tõestuseks on kõrgharidus Eestis 237 000 naisel (40% vähemalt 15-aastastest naistest), aga ainult 145 000 mehel (umbes 30% vähemalt 15-aastastest meestest).

VALE – seletus ja tõestust pole seotud

Kaitseväeteenistus peaks olema kohustuslik ka naistele, sest naised taluvad füüsilist valu paremini kui mehed. Tõestuseks on siinkohal see, et Eesti naiste keskmine eluiga sünnimomendil on 82,8 aastat, meestel aga ainult 74,4 aastat.

Tõestusmaterjali peamine omadus on kontrollitav tõeväärtus. Kontrollitavust vaatleme hiljem, aga tõeväärtus tähendab materjali suhet tõesse. Mõtlemise lihtsamatel tasemetel on inimesel bivalentne suhe tõesse — öeldu on õige (100%) või vale (0%). Vaidlustes sageli toimubki “on küll — ei ole” stiilis väidete esitamine. Mõtlemise keerukamatel tasemetel, sh väitluses, lähtutakse hägusast loogikast, mille puhul on multivalentne suhe tõesse — öeldu võib vastata tõele 10%, 35%, 67% või 86% ning mõnikord polegi täpset tõele vastavust võimalik määrata. Võrrelda saab üksnes tõenäosusi — kumma poole tõestusmaterjal kirjeldab tõenäolisemalt tegelikkust. Väitluste võitmiseks on väga oluline aru saada sellest mõtteviisi muutusest. Ühe faktilise argumenti kinnitava materjali (uuringu tulemuse vms) olemasolu ei tähenda argumendi sajaprotsendilist kindlust.

Näide:

Kanepi mõnuainena legaliseerimise vastu räägib pikaajaliste terviseprobleemide tekke võimalus. Brook et al 2008. aasta longituuduuringus leiti, et noortel, kes tarvitasid kanepit vanusevahemikus 1427, esines lisaks muudele terviseprobleemidele 1,36 korda tõenäolisemalt neurokognitiivseid vaimse tervise häireid ja 1,26 korda tõenäolisemalt akadeemilist mahajäämust. Mida kauem ja rohkem kanepit tarvitati, seda suurem oli kognitiivsete probleemide tõenäosus. [https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3638839]

See näide ei ütle, et noorena kanepit tarvitades ollakse hiljem vaimselt haige. Uuringu tulemustest ei saa välja lugeda ka seda, et kanepit ei tohi mõnuainena legaliseerida, nagu ei saa sealt välja lugeda vastupidist. Tulemustes räägitakse tõenäosustest ja kordajatest ning antakse üks infokild informeeritud poliitika kujundamiseks. Just sellise multivalentse tõeväärtusega tuleb väitluste jaoks tõestusmaterjali otsides pidevalt töötada.

Põhjalikult tõestusmaterjaliga toetatud argumendid annavad märku, et võistkond on väitluseks korralikult valmistunud. Seejuures ainult tõestusmaterjalile tuginedes või veelgi enam – ühe konkreetse tõestusmaterjaliga – väitlust kunagi võita ei õnnestu. 

Miks on vaja tõestada?

Tarmo väidab, et me jõuame parema ühiskonnani, kui hoidume vihakõnest. Anti on seisukohal, et absoluutne sõnavabadus on olulisem ja selle kaitsmiseks võib vähemustest ka halvustavalt rääkida. Kuidas otsustada, kummal õigus on? Loomulik on kuulata nende selgitusi oma väidetele, kuid kuitahes heale seletusele saab alati vastu mõelda vastupidist näitava seletuse. Selle olukorra saab lahendada vaadates, kumma sõnad kirjeldavad objektiivset tegelikkust täpsemalt. Selleks tõestusmaterjali kasutataksegi — et teha kuulajale või väitluse puhul kohtunikule elu lihtsamaks ning anda talle materjal, mis võimaldab veenduda, et väited ja selgitused vastavad tegelikkusele. Tõestusmaterjali mitte-esitades peaks kuulaja ise minema kinnitavaid andmeid otsima; väitluskohtunik seda kunagi ei tee. Kui väitleja oma argumendis tõestusmaterjali ei esita, on tegemist tõestamata seisukohaga ja kohtunik oma peast või arvutist sinna materjali lisama ei hakka. Tõestamata seisukoht on aga väitluses alati nõrgem kui tõestatud argument.

Tõestamata seisukohti esitades jäädakse lootma enda kui isiku usaldusväärsusele (autoriteet, retooriline veenvus, karisma vm) või kuulaja teadmistele. Selleks võib võrrelda kaht mõtet:  “Usu, et vihakõnest hoidumine on hüveline, sest sa usaldad mind ja mina arvan nii.” või “Usu, et vihakõnest hoidumine on hüveline, sest sa ise tead vihakõne negatiivseid tagajärgi.” Esitades aga tõestusmaterjalina näiteks olukordi, kus vihakõne on viinud vägivallani mõne vähemusgrupi liikme vastu või lausa genotsiidini, on palju vähem oluline, kas kuulaja kõnelejat usaldab või mida ise teab. Ta saab kuulata (ja vajadusel kontrollida) tõestusmaterjali. Tõestatud argumendi tõeväärtus ei sõltu sellisel juhul ei esitajast ega kuulajast, see on eraldiseisvalt hinnatav.

Mida ja kuidas tõestada?

Väitluseks valmistudes enne argumentidega tööle asumist on kasulik lugeda teema kohta taustamaterjali. Sellest võib tekkida nii ideid argumentide jaoks kui ka konkreetset tõestusmaterjali, aga see pole peamine eesmärk. Taustamaterjaliks tuleks valida pigem ülevaatlikud, kõrgemal üldistuse tasemel artiklid või raamatud.

Kui orientatsioon teemas on tekkinud, saab hakata argumente looma. Esimeste ajurünnakute pinnalt tekib rohkem argumendi ideid, mida koos raami, kriteeriumi ja tõestuskoormatega nimetatakse prima facie kaasuseks. Nüüd algabki töö tõestusmaterjaliga.

Üks küsimus, mis esimestel kordadel argumente tehes üles kerkib, on see, kas tõestusmaterjal peab tõestama väidet või seletust? Võtame näiteks argumendi, mis ütleb, et vihakõne viib vihategudeni ning peaks seetõttu olema keelatud. Argumendi seletuses kirjeldame sõna ja teo vahelist loogilist seost ning seda, kuidas piisavalt palju kordi mõnda gruppi alavääristades muutub selline alavääristamine normiks ning soosib sallimatut käitumist. Nüüd tekibki küsimus — kas tõestus peaks kehtima seletuse kohta, kuidas palju kordi korratud mõtted muutuvad inimeste käitumist juhtivateks sotsiaalseteks normideks? See tõestus ei pruugi üldse otseselt olla vihakõnega seotud, vaid võib tulla näiteks hoopis reklaamivaldkonnast; või peaks tõestama ikkagi seda, mida väide ütleb ehk tooma näiteid, kus vihakõne on viinud vihategudeni.

Õige vastus on see, et mõlemat varianti võib teha, lihtsalt tulemuseks on eri tüüpi argumendid. Kui tõestus toob näiteid vihakõne tekke kohta (ehk käib väite kohta), on tegemist induktiivse argumendiga. Kui tõestus toob andmeid selle kohta, kuidas sõnadega saab mõjutada inimeste käitumisnorme, on tegemist analoogilise argumendiga. Mõlemat tüüpi argumendid on korrektselt ehitatuna kehtivad. Keerukamate argumentide puhul ei ole harv ka juhus, et seletuses on mitu erinevat, tõestamist vajavat eeldust. Argumendi struktuur võtab sel juhul kuju väide-seletus-tõestus-seletus-tõestus-järeldus. Kõige olulisem on jälgida, et argumendis ei esitataks olulist materjali, mis jääb tõestamata.

Tõestusmaterjali liigid

Prima facie kaasus ja argumendid on aluseks, et hakata otsima konkreetsemat tõestusmaterjali. Seejuures on kasulik teada, millist liiki tõestusmaterjali argumentidele lisada saab. See aitab nii materjali otsimisel kui ka leitud mahuka materjali hulgast sobivate osade väljavalimisel.

Alljärgnevalt on esitatud ära peamised tõestusmaterjali liigid, mida väitluses argumentide tõestamiseks kasutatakse. Tõestusmaterjali liike on veel (näiteks esemeline tõestus), aga väitluses neid peaaegu kunagi ei kasutata. Iga kirjeldatud tõestusmaterjali liigi juures on näide, mis käib teema “Alkoholi kättesaadavust tuleb senisest rohkem piirata” kohta.

Teadusuuring

Sageli kasutatakse andmeid, mis pärinevad tehtud ja teadusajakirjas avaldatud uuringust. Kasutada võib ka avaldamiseelselt platvormilt pärit tulemusi, aga nende tugevus jääb alla vastastikuse eksperthinnangu läbinud tõestusmaterjalile.

Näide: Duailibi S et al. on ajakirjas American Journal of Public Health 2007. aastal avaldatud uuringus “The effect of restricting opening hours on alcohol-related violence” leidnud, et alkoholist tulenevaid kahjusid saab vähendada alkoholi müügi aegade piiramisega.

Vaatlusandmed

Vaatlusandmed on tegelikkuses aset leidnud sündmuseid või seisundeid kirjeldavad andmed. See on lai kategooria, millesse kuuluvad nii üksikjuhtumite kirjeldused, avaliku arvamuse küsitlused näited isiklikust elust või kogemustest —, samuti ajaloosündmused, aga ka süstemaatiliselt kogutud vaatlusandmed ehk statistilised näitajad. Erinevalt uuringutest ei ava vaatlusandmed nähtuste taga olevaid põhjuseid, vaid kinnitavad nende nähtuste olemasolu. Näiteks saab supermarketi müügiandmete statistikaga tõestada, et ostjad ei eelista parima hinna-kvaliteedi suhtega kaupa, vaid tuntuima brändi kaupa või enim reklaamitud kaupa. Statistikast ei saa vastust küsimusele “Miks see nii on?”, selleks tuleb meil pöörduda D. Kahnemani ja A. Tversky teadustööde poole, mille eest esimene ka Nobeli majanduspreemia pälvis.

Näide 1. Üksikjuhtum: 2018. aastal tõsteti Eestis alkoholi aktsiisimaksu. Alkoholi tarbimine ühe elaniku kohta vähenes 10 liitrile aastas. 2019. aasta keskel langetati aktsiisimaksu. Alkoholi tarbimine elaniku kohta kasvas 10,4 liitrile aastas. Järelikult alkoholi hinna tõus vähendab tarbimist.

Näide 2. Isiklik kogemus: Ma isiklikult alkoholi tarbinud ei ole. See, et alla 18-aastastele on müük keelatud, on minu jaoks selge märk, et tegemist on minu ajule kahjuliku ainega. Kuna ma endale närvisüsteemi kahjustust ei soovi, siis ei ole ma hakanud vanematelt sõpradelt ostmist lunima või muul viisil keelust mööda hiilima. Mul on mitmeid sarnaselt mõtlevaid sõpru. Minu isiklikus kogemuses müügipiirangud toimivad.

Näide 3. Arvamusküsitlus: Eesti Konjunktuuriinstituudi 2019. aasta küsitluses “Eesti alkoholiturg, alkoholi tarbimine ja alkoholipoliitika” toetas alkoholi müügipiiranguid 71% vastanutest, neist omakorda 28% arvas, et piirangud peaksid olema ranged.

Reegel või seaduspära

Erinevates valdkondades on suur hulk reegleid (alati kindel) või seaduspärasusi (suure tõenäosusega peab paika), mis on teadustöödega kinnitust leidnud ning millest vastavates valdkondades lähtutakse. Neid reegleid ja seaduspärasusi saab kasutada argumentides oma mõttekäikude tõestamiseks, olgu need siis füüsika reeglid, majandusseadused või biosfääri toimimise seaduspärasused.

Näide: Majandusest tuntud nõudlusseadus ütleb, et juhul, kui nõudlust on palju, aga kaupa vähe, siis kauba hind kasvab. Sageli näevad sel hetkel suure kasumi võimalust ebaseaduslikud tootjad ja müüjad ning tekib must turg. Seega — kui alkoholi kättesaadavust piiratakse, aga nõudlus jääb samaks, on suur tõenäosus musta turu tekkeks.

Eksperthinnang

Inimesed, kes on palju aastaid mõnda valdkonda ise uurinud ning on kursis teiste avaldatud teadustöödega, oskavad sageli ülevaatlikult ja tabava väljendusega edasi anda keerukaid andmeid. Pane tähele — iga tuntud või autoriteetne inimene ei ole kindlasti ekspert ning ühe valdkonna ekspert ei ole kõikides valdkondades usaldusväärse info allikas. Tegelike ekspertide sõnadele toetumine võib aga pakkuda kiirema ja lihtsama tee keerukate nähtuste tõestamiseni.

Näide: Riina Raudne, endine väitleja ja Terve Eesti SA juht, kellel on rahvatervise doktorikraad Johns Hopkinsi ülikoolist, on alkoholitööstuse tegevust kirjeldanud järgmiselt: “Või kui võtame jalgpalli. Mõte, et jalgpall ja õlu käivad käsikäes, pole sugugi universaalne — see pole maailmas alati nii olnud. Seda on institutsionaliseeritud reklaami kaudu sellise määrani, et kui inimesed tulevad kokku jalgpalli vaatama, tundub paljudele väga imelik mitte õlut juua. Niimoodi punub tööstus võrku, sidudes reklaami ja suhtekorralduse abiga oma toote igapäevaga.” (Postimees, 15.09.2015)

Arvutuslik tõestuskäik

Keerulisi matemaatilisi tõestuskäike väitluskõne 5 või 7 minuti jooksul esitada ei jõua, kuid argumente on erinevaid ja mõnikord saab hakkama lihtsate tehetega, mis kinnitavad väite ja seletuse paikapidavust. Täpselt kui pikk või keeruline üks arvutuslik tõestuskäik olla võib, ei ole reguleeritud, aga väitluses visuaalseid materjale ei kasutata, seega peab tavaline keskmine inimene suutma kuulmise järgi mõttekäigu kaasa teha ning veenduda selle kehtivuses. 

Näide: Enne alkoholiaktsiisi langetamist 2019. aasta keskel maksis 0,5 l viina 7,26 eurot, pärast langetamist 6,24 eurot. Oletame, et meil on kodanik, kes saab veidi alla keskmise töötasu, 1000 eurot kuus kätte. Ta maksab ära oma sundkulud (üür, toit, kommunaaltasud) ning tal jääb alles 200 eurot kuus. Kui ta kogu selle raha kulutaks alkoholi ostmisele, siis varem sai ta 27 pudelit viina. Pärast aktsiisi langetamist aga juba 32 pudelit ehk 5 pudelit rohkem. See on päris oluline vahe, et suurendada alkoholi tarbimist. Aktsiisi langetamine tundub selles valguses vale otsus.

Tõestusmaterjali allikad ja allikaviited

Tõestusmaterjali tüüp ei määra alati, millisest allikast seda leida võib. Teadusuuringute tulemusi on kõige lihtsam leida teadusajakirjade veebiväljaannetest, kuid neid võib leida ka populaarteaduslikest ajakirjadest, päevalehtede uudislugudest või juhuslike veebilehtede reklaamtekstidest. Vaatlusandmete võimalike allikate hulk on veel mitmekesisem. Niisiis on hea teada, et tõestusmaterjali tüüp on üks asi ning tõestusmaterjali allikas midagi muud, hinnata tuleb neid samuti erinevalt. Reklaamtekstis võib olla viidatud väga kvaliteetsele teadusuuringule ja kvaliteetajakirjandusse võib sattuda libainfot. Parimatest allikatest tõestusmaterjali leidmiseks tuleb juttu osas “Kust tõestusmaterjali leida?” ning allikakriitikast on põhjalikumalt kirjutatud “Tõestusmaterjali analüüsi” juures.

Tõestusmaterjali olulisim omadus on kontrollitav tõeväärtus. Kontrollitavus tagab, et argumendi esitaja ei saa välja mõelda suvalisi fakte või numbreid oma idee toetuseks. Tõestusmaterjal peab olema tegelik, tulenema usaldusväärsest allikast ja see allikas peab olema vähemalt argumendi esitajale teada, paremal juhul ka mainitud. Viitamise reeglid on valdkonniti väga erinevad. Kirjalike akadeemiliste tööde viitamisreeglid on täpsed ja põhjalikud, ajakirjanduslike tekstide puhul aga hästi leebed. Väitluses, nii väitlushariduses, võistlusväitluses kui ka igapäevaelulises väitluses, reguleerib viitamise nõuet kontrollitavuse võimalus. Teisisõnu — viitama peab nii palju, et oponent või suhtluspartner saaks kontrollida, et selline tõestusmaterjal on tegelikult olemas. Väitluskõnes piisab väljaande või organisatsiooni nimest ja aastaarvust: “McKinsey “Top Trends in Tech” analüüs 2021. aastast näitas, et 2025. aastaks võib kuni 50% senistest tööülesannetest olla automatiseeritud.” Sellist tõestusmaterjali saab lihtsalt kontrollida ühe otsimootori päringuga, seega on viide piisav. Kui väitluses peaks minema vaidluseks selle üle, kas mõni esitatud tõestusmaterjal on fiktiivne või tegelik, on väga hea, kui võistkond suudab esitada kas täpse lingi või muu sarnase allikaviite või saab nimetatud materjali taasesitada.

Argumenteeritud, intellektuaalne väitlus ei ole võimalik, kui osalejad hakkavad kontrollimatult tõestusmaterjali välja mõtlema või moonutama. Nii, nagu libauudised õõnestavad demokraatlikku ühiskonnakorraldust, võtab tõestusmaterjaliga valetamine ära väitlemise mõtte. Seetõttu on väitlusturniiridel konkreetsed eeskirjad, mis näevad ette tõestusmaterjaliga valetamise korral võistkonna diskvalifitseerimise. Loomulikult, tõestusmaterjali tasub kontrollida mitte ainult valetamise vältimiseks, vaid ka seepärast, et lohaka lugemise puhul rebitakse sageli üksikuid lauseid või näitajaid kontekstist välja, moonutades nende tegelikku tähendust. Sellest on pikemalt juttu tõestusmaterjali analüüsi osas.

Tõestamise skeemid

Tõestamise skeem on arutluskäik, mis seob tõestusmaterjalid tervikuks ning võimaldab nende pinnalt teha järelduse. Olenemata sellest, millist liiki tõestusmaterjali argumendis kasutatakse ning millisest allikast see pärineb, on neli võimalikku tõestamise skeemi, millele argumentide tõestuskäigud on rajatud: deduktsiooni, induktsioon, abduktsioon ja analoogia. Keerulisemate argumentide puhul kombineeritakse neid baasskeeme. Lisaks argumendi tõestamisele on väga kasulik määrata tõestamise skeem argumendi ümberlükkamisel. Just sealt võib leida niidiotsa, mis aitab avastada tõestuskäigu nõrkusi. Järgnevalt on välja toodud neli tõestamise skeemi ning igaühe juures näidatud vastava skeemi võimalikku nõrkust, mida ümberlükkamisel kontrollida.

Deduktsioon

Deduktsioon on üldise seaduspära pinnalt üksikjuhu kohta järelduse tegemine. Heal juhul on reegel või seaduspära ise nii üldtuntud, et seda enam täiendavalt viitama või selle kohta materjale esitama ei pea ning tõestusmaterjaliga näidatakse vaid seda, et tõestatav üksikjuhtum reegli alla kuulub. Deduktiivset skeemi peetakse kõige tugevamaks tõestamise skeemiks.

Näiteks: Kõigil koertel on neli jalga. Mu õde võttis omale koera. Järelikult — mu õe koeral on ka neli jalga.

Asjaolu, et kõikidel koertel on neli jalga, on üldtuntud. Tõestusmaterjal tuleb esitada selle kohta, et õde võttis omale lemmikloomaks just koera, mitte papagoi või ämbliku. Kui selle kohta on kinnitav materjal esitatud, tuleneb järeldus juba vältimatult.

Deduktiivse skeemiga tõestatud argumendi ümberlükkamisel tuleb kontrollida, kas üksikjuhtum kuulub üldise reegli alla või on tegemist erandiga. Niisiis — kas õe võetud lemmikloom ikka on koer ja kui on, kas tal on kõik neli jalga alles? Koertega, nii nagu inimestega, võib kahjuks juhtuda õnnetusi.

Induktsioon

Induktsioon on üksikjuhtude põhjal üldistuste tegemine. Tõestusmaterjali esitame sel puhul üksikjuhtude kohta ning olles need tõestanud, saame kinnitust üldisemale printsiibile. Induktiivne tõestamise skeem pole nii tugev kui deduktiivne, kuid sageli käivad väitlusteemad olukordade kohta, milles üldised reeglid või printsiibid pole veel teada ning induktsioon on möödapääsmatu.

Näiteks: Mukil on neli jalga. Pitsul on neli jalga. Paukal on neli jalga. Muki, Pitsu ja Pauka on koerad. Järelikult on kõigil koertel neli jalga.

Tõestusmaterjaliga näitame, et nii Mukil, Pitsul kui ka Paukal tõepoolest on neli jalga ning tegemist on koertega. Reegli tõestame induktiivse skeemiga.

Induktiivselt tõestatud argumendi ümberlükkamisel tuleb kontrollida, kas esitatud üksikjuhtumid on piisavalt tavapärased ning kas valim on esinduslik või on tegemist eranditega. Erandlike või liiga väheste üksikjuhtumite pealt reeglit formuleerides saame vale reegli. 

Näiteks oleks ekslik induktsioon, et Muki on pruun, Pauka on pruun ja Pitsu on pruun — järelikult on kõik koerad pruunid.

Analoogia

Analoogia on teadaoleva üksikjuhtumi pinnalt järelduste tegemine teise üksikjuhtumi kohta tingimusel, et juhtumid on omavahel sarnased. Selle tõestamise skeemi puhul peame tõestusmaterjaliga kinnitama esiteks ühe juhtumi omadust ning teiseks juhtumite omavahelist sarnasust.

Näiteks: Kõigil huntidel on neli jalga. Koerad on nagu hundid. Järelikult on ka kõigil koertel neli jalga.

Oletame, et huntide neljajalgsus on üldteada. Tõestusmaterjali peame sellisel juhul esitama huntide ja koerte sarnasuse kohta. Järeldus koerte kohta tuleneb juba analoogia alusel.

Ümberlükkamisel tuleb kontrollida analoogia kehtivust konkreetse omaduse lõikes. Näiteks oleks ekslik analoogia, et kõigil huntidel on kollased silmad ja koerad on nagu hundid, siis on ka kõigil koertel kollased silmad. Hundid on tõepoolest koertega väga sarnased, kuid on siiski omadusi, mille puhul see analoogia ei kehti. 

Abduktsioon

Abduktsiooniks nimetatakse ühe üksikjuhtumi pinnalt oletuste tegemist seda juhtumit parimal viisil seletava seaduspärasuse kohta. Abduktsioon sarnaneb nii induktsioonile kui analoogiale, kuid on mõlemast nõrgem. Analoogia võrdleb kahte üksikjuhtumit, induktsioon võtab aluseks esindusliku valimi üksikjuhtumeid, aga abduktsioon lähtub ainult ühest. Kui Šveitsi iive 2000ndate alguses tõusma hakkas, otsiti sellele selgitusi, kuid kõrvale polnud panna ühtegi teist kõrge SKP-ga arenenud riiki, kus midagi sarnast oleks juhtunud. See ongi abduktiivse loogika sobivaim kasutuskoht — kui on ainult üks juhtum, mille alusel otsustuseid teha.

Näiteks: Olend, kes mind eile hilisõhtul aias ehmatas, oli karvane ja neljajalgne. Ilmselt oli tegemist naabri koeraga.

Tõestusmaterjaliga tuleb sellisel juhul näidata, et miski karvane ja neljajalgne eile hilisõhtul aias liikus. Edasi on abduktiivse loogika puhul raskuskoht küsimusel, kas väljapakutud selgitus on parim võimalik selgitus. Abduktsiooni ümberlükkamiseks on vaja välja pakkuda parem selgitus samale nähtusele.

Näiteks: Naabri koer oleks su lõhna ära tundnud ja sinu juurde tulnud, see olend jooksis aga metsa. Järelikult oli tegemist metslooma, ilmselt rebasega.

Viited lisamaterjalile

Tõestusmaterjali leidmine

Rolli kohta sisu puudub.

Rolli kohta sisu puudub.