Mis on väitlus?
Kategooria: Sissejuhatus
Väitlus on argumenteeritud seisukohtade esitamine ja põrkumine. Eesti Väitlusseltsi jaoks kätkeb väitlemine endas suurepärast võimalust arendada oskusi, ilma milleta 21. sajandil hakkama ei saa: avalik esinemine, selge eneseväljendus, kiire reageerimine, veenva info eristamine ebausaldusväärsest ja nii edasi. Käesolevas sissejuhatavas peatükis kirjeldame lühidalt väitlemise olemust nii mõttespordi kui ka suhtlusvormina.
Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:
Väitlus kui tegevus
Väitlemist saab õppida ja harjutada väitlusformaatide abil. Väitlusformaate kasutatakse pedagoogikas, koolitamisel ja võistlustegevuses. Formaadiline väitlus simuleerib elulisi olukordi, kus saab väitlemist rakendada suhtlusvormina. Formaat seab väitlusele reeglid: kõneaja pikkused ja osalejatele määratud kõnelejarollid. Kõnelejarollid määravad, millist seisukohta keegi väitluses kaitseb ehk annavad osalejatele eesmärgi, mida üritatakse simulatsioonis saavutada. Eesmärkid määramine tagab, et väitluses on kõik seisukohad võrdselt esindatud.
See erineb enamikest päriselulistest suhtlusolukordadest, kus tihti on ühe seisukoha esindaja vähemuses. Samuti on loomulikes suhtlussituatsioonides inimeste eesmärgid ähmasemad ja dünaamilisemad. Väitlusformaadid püstitavad lihtsustatud eesmärgid: määratud seisukoha kaitsmine, et osalejad saaksid keskenduda väitlemisele kui vormile, mille arendamiseks väitlusi korraldatakse. Rolle määratakse tihti juhuslikult kahel põhjusel. Esiteks arendab see silmaringi, sest osalejad peavad sisuliselt läbi mõtlema ja kaitsma seisukohti, mida nad tingimata ise ei esinda. See aitab kaasa teisele, varasemalt välja toodud eesmärgile – teise osapoole perspektiivi kaasamisele oma mõtteprotsessi. Võõrast lähtekohast vestlusse sisenedes arenevad mõtlemisheuristikud, mis aitavad päris suhtlusolukordades paremini vastaspoole lähtekohti mõista.
Väitlemine kui suhtlusvorm
Inimestevahelist suhtlust saab liigitada paljudesse erinevatesse vormidesse – vestlemine, vaidlemine, väitlemine, flirtimine, kiitmine, riidlemine, kaeblemine ja massikommunikatsioon. Suhtlemise kui fenomeni eesmärk on aga üldistatult teiste mõjutamine. Sellele sõnale omistatakse tihti negatiivne konnotatsioon, aga evolutsioonilisest vaatevinklist on see loomulik kooseksisteerimise osa. Mõjutamine ei pea olema omakasupüüdlik või vastaspoolele kahjulik; kuigi, nagu iga tegevus, võib see kohati nii olla. Suhtlemise ehk mõjutamise eesmärk sõltub suhtleja motiividest, mis tähendab, et suhtlus kui mõjutustegevus on olemuslikult neutraalne. Selle taotlus võib olla panna mõtlema, kuuletuma, ennast paremini tundma, otsustama. Seega on oluline eristada suhtlemise vorme ja eesmärke, sest informatsiooni edastaja võib valida mistahes suhtlus- ehk mõjutusvormi oma eesmärgi saavutamiseks.
Paljud suhtlusvormid mõjutavad inimest emotsionaalsel tasandil: karjumine tekitab ohutunnet, meelitamine taotleb isikutasandil sümpaatiseerimist, kaeveldakse enda või teiste nimel empaatia loomiseks. Seega on eesmärk panna inimest käituma või otsustama suhtlusvormiga loodud emotsiooni – mitte kogu olemasoleva informatsiooni – põhjal.
Väitlemise kui suhtlusvormi eesmärk on esitada oma mõtteid, soove või seisukohti viisil, mis võimaldab vastaspoolel neid ratsionaalselt ehk emotsioonidest mõjutamatult tarbida. Selle saavutamiseks struktureeritakse ja esitatakse oma mõtted loogiliselt, üheselt mõistetavalt ning argumenteeritult ehk eelduseid tõestades ja põhjus-tagajärg seoseid lahti seletades. Selline info edastamise viis võimaldab informatsiooni kaalutlevalt ning kriitiliselt mõtestada ning loodetavasti objektiivselt parimad järeldused teha. Selline suhtlusvorm ei garanteeri kuulaja ratsionaalset osalust või otsustusprotsessi, aga muudab selle tõenäolisemaks ning hõlpsamaks. Seega taotleb väitlusmetoodika suhtluses rakendamine, erinevalt paljudest teistest vormidest, vastaspoole intellektuaalset – mitte emotsionaalset – mõjutamist.
Väitlemine kui suhtlusvorm ei piirdu ainult enda mõtete kindlal meetodil edastamisega, vaid hõlmab ka vastu võetava informatsiooni töötlemist. Väitlusmetoodika rakendamine mistahes vormis info tarbimisel eeldab selle enda jaoks loogiliselt struktureerimist, faktide, oletuste ja väidete eristamist ning järelduste tegemisel emotsioonide kõrvale jätmist. Lisaks sellele on oluline olla empaatiline või panna ennast teiste kingadesse. See tähendab, et kuuldut/loetut peaks lahti mõtestama mitte ainult lähtuvalt oma, vaid ka teise suhtluspoole perspektiivist. See on oluline, sest paljud mõtted ja mured on igaühe jaoks erineva kaaluga, lähtudes unikaalsest elukogemusest. Seega on tihti keeruline jõuda objektiivselt parima järelduseni võtmata arvesse kõigi osapoolte lähtepunkte.
Väitlemist tuleks rakendada ka oma otsuste ja järelduste langetamisel. Teisisõnu tähendab see avatust eksimisele ja selle tunnistamisele, kui teine suhtluspool seda argumenteeritult ja tõestatult demonstreerib. Oma algse arvamuse või seisukoha muutmine ei ole tabu, kui teeme seda ajendatuna loogikast ja faktidest.
Väitluse kui suhtlusmeetodi rakendamine ei peaks taotlema vestluses peale jäämist või oma seisukoha läbisurumist. Suhtluses väitluse rakendamise eesmärk on jõuda ratsionaalseima lahenduseni, olgu see konsensus või kompromiss. Loomulikult on palju olukordi, kus osapoolte jaoks on kõige loogilisem või kasulikum järeldus erinev, ent väitlemine võimaldab leida need situatsioonid, kus erinevatel seisukohtadel olevate osapoolte jaoks on tegelikult olemas ühene parim järeldus.
Rolli kohta sisu puudub.
Rolli kohta sisu puudub.