Tagasi üles
Suhtlusmudelid - Eesti Väitlusselts

Suhtlusmudelid

Kategooria: Sissejuhatus


Inimesed on liigina haruldased, sest kasutame omavahel suhtlemiseks keelt. Teisisõnu, kasutame omavahel info edastamiseks abstraktse iseloomuga sõnu, mille abil kirjeldame nii end ümbritsevat füüsilist maailma kui ka mittemateriaalseid nähtuseid (tundeid, ühiskonnakorraldust).

Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Keelt kui suhtlusvahendit peetakse peamiseks põhjuseks, miks inimesed on olnud vähemalt seni edukad üha arenenumate tsivilisatsioonide ülesehitamisel. Samas ei ole keel suhtlusvahendina täiuslik, seda just oma abstraktsuse tõttu. See tähendab, et samu sõnu kasutades võivad kaks inimest anda neile erineva tähenduse. 

Lihtsa näitena – mõelgem sõnapaarile punane auto. Milline konkreetne auto kõigist elu jooksul nähtud punastest autodest mälust esimesena esile kerkis? Mõnele võis esimesena meenuda punane tuletõrjeauto, teisele sportlik Ferrari, kolmandale aga vanaisa punane Ford Escort või Lada. Tulemused võivad olla veelgi erinevamad, kui kasutada abstraktseid väljendeid, näiteks õiglane karistus mingi raske kuriteo eest.

Eeltoodud näide demonstreerib esimest ja praktikas vast kõige sagedamini esinevat suhtlustõket: sõnadele erineva tähenduse omistamine. Parim viis selle ületamiseks on vääriti mõistmise ohu korral oma sõnade tähendust täpsustada. Tulles eeltoodud näite juurde tagasi, on vääriti mõistmise oht väiksem, kui öeldakse, et tegu on punase tuletõrjeautoga Volvo FL614.

Suhtlustõkkeid võib jagada välisteks ja sisemisteks. Välised suhtlustõkked on seotud ümbritseva füüsilise keskkonnaga: näiteks taustamüra, halb telefonilevi, sõnumite sisu moondav autocorrect-funktsioon. Sisemised suhtlustõkked lähtuvad inimeste mõtte- ja psüühilistest protsessidest. Välised suhtlustõkked on juhtumispetsiifilised ning enamasti on nende olemasolu ja kõrvaldamise viisid ilmsed. Seevastu sisemised suhtlustõkked on raskemini tuvastatavad ja teadvustatavad ning nende kõrvaldaminegi on keerulisem. Seepärast keskendubki alljärgnev peamistele sisemistele suhtlustõketele, mis takistavad argumenteeritud suhtlemist ja otsustamist, ning nende ületamise viisidele.

Esimene oluline sisemine suhtlustõke on ratsionaalse mõtlemise käivitamata jätmine. Nobeli preemia pälvinud psühholoog Daniel Kahneman on oma teadustöös tõestanud, et inimesed teevad igapäevaelus otsuseid, kasutades kahte erinevat mõttesüsteemi [Dr Kahnemani teadustööd võtab hästi kokku tema poolt kirjutatud populaarteaduslik “Kiire ja aeglane mõtlemine” (eesti keeles: kirjastus Tänapäev (2021))]. Esimene, praktikas enam kasutatav, on vaistlik ning heureistikutel (nn rusikareeglitel) põhinev süsteem, mille jaoks ei käivita inimesed oma ratsionaalset, analüütilist mõtlemist. Seda süsteemi kasutatakse valitakse supermarketis vaistlikult tomati, mis oma toonilt viitab küpsele viljale, või kõnnitakse tööle kindlat harjumuspärast marsruuti pidi. Põhjus vaistliku mõtlemise eelistamisele on evolutsiooniline. Ratsionaalne ja analüütiline mõtlemine kulutab rohkem energiat, mistõttu energianappuses esivanemate jaoks oli oluline suuta seda küll harva kasutada, ent samas võimalikult hõlpsalt ja sageli “välja lülitada”.

Ratsionaalse mõtlemise käivitamiseks võib seega olla vaja oma suhtluspartnerit motiveerida. Heaks motivaatoriks on tähelepanu juhtimine lahendamist vajavale, keeruka iseloomuga probleemile (näiteks kuidas esitada oma argumenti viisil, mis kõnetaks kõige suuremat arvu kuulajaid). Praktilise tööriistadena aitavad ratsionaalset ja analüütilist mõtlemist käivitada avatud küsimused, mille tunneb ära küsisõnadest miks ja kuidas, teatud juhul ka mida. Näiteks on avatud küsimus “Mida saaksime teha, et lahendada ülesannete ebavõrdset tööjaotust meeskonnas?”.

Teise olulise sisemise suhtlustõkkena võib esile tuua ülemäärased negatiivsed emotsioonid (näiteks viha, kurbus). Nende esinemisel tuleks esmalt anda oma suhtluspartnerile võimalus oma mõtteid väljendada, seejuures neid rahulikult ja konstruktiivselt kuulates. See aitab vähendada suhtluspartneri hirmu, et teda ignoreeritakse, ning võimaldab temast – sh ta emotsioonide põhjustest – aru saada. Suhtluspartneri toetamiseks võib esitada avatud küsimusi või kasutada nn peegeldamist: anda võimalikult neutraalses toonis oma sõnadega edasi, kuidas suhtluspartneri mõtet mõisteti.

Suhtluspartneri emotsioonide haldamisel tasub mõelda, millest need tingitud on. Sarnaselt paljudele teistele loomadele aktiveerub inimestelgi ohu esinemisel automaatne reaktsioonisüsteem, mis valmistab nii keha kui ka vaimu ette põgenema, tarduma või vastu hakkama. Just viimase korral on reaktsiooni osa ülemäärased negatiivsed emotsioonid. Automaatne reaktsioonisüsteem aktiveerub nii olukorras, kus ohustatud on füsioloogilised põhivajadused (näiteks toit, peavari, tervis) kui ka psühholoogilised põhivajadused.

Psühholoogilisi põhivajadusi, mille ohustamine võib tekitada negatiivseid emotsioone, on teadlased kaardistanud ja kategoriseerinud erinevatel viisidel. Lihtsaim neist on E. Deci ja R. Ryani kolme psühholoogilise põhivajaduse tunnustatud mudel [Ryan, M. ja Deci, E. Self-Determination Theory. Basic Psychological Needs in Motivation, Development, and Wellness. Guilford Publications (2018)]. Nende põhivajadused on autonoomia (vajadus omada kontrolli oma elu ja seda mõjutavate otsuste üle), kompetentsus (vajadus omada ja saada kogemusi ja teadmisi ning saada nende eest tunnustust) ning kuuluvus (vajadus tunda enda seotust teiste inimeste ja inimrühmadega). Negatiivsed emotsionaalsed reaktsioonid esinevad olukorras, kus üht või mitut eelnimetatud vajadustest eiratakse või minnakse nendega vastuollu.

Omalaadne ning üha enam killustuvas inforuumis laiemalt leviv suhtlustõke on olukord, kus soovitakse veenda inimest, kellel on tugevalt väljakujunenud vastupidine seisukoht. Psühholoogiateadus on avastanud, et sellises olukorras ei aita hästi tõestatud ratsionaalsete argumentide ja ümberlükete esitamine. Vastureaktsioonina argumentidele ja kriitikale esineb nn bumerangiefekt – suhtluspartner asub otsima täiendavat tõestust oma seisukoha toetuseks, süvendades seeläbi oma algset veendumust.

Sellistes olukordades annab tulemusi, kui suudetakse tuvastada ühine huvi ning selle põhjal tekitada suhtluspartnerile algse arvamusega konkureeriv arusaam. Hea näide sellest on vaktsiinikartlikud lapsevanemad. 2015. aastal Ühendriikides tehtud uuring “Countering Antivaccination Attitudes” näitas, et vaktsiinihirmude teaduslike argumentidega ümberlükkamisest enam muutis lapsevanemate meelt lähenemine, mille puhul arstid selgitasid vaktsiinidega tõrjutavate haiguste tagajärgi ning vaktsiinide tõhusust nende ennetamisel. Selline lähenemine tugines arusaamale, et nii arsti kui ka lapsevanema ühine huviks on kaitsta lapsi terviseohtude eest.

Suhtlustõkete ületamine on vajalik, et kasutada oma suhtluspartneri veenmiseks argumente ja loogilist mõtlemist. Head, loogiliselt struktureeritud argumendid ei ole samas ainus tööriist, mida veenmisel ja seeläbi otsuste mõjutamisel kasutada saab. Juba Antiik-Kreekas eristasid filosoofid veenmise puhul kolme aspekti – ethos, pathos ja logos. Neist viimane (logos) puudutab seisukoha sisu, selle struktuuri ja argumente. Ethos tähistab kõneleja/kirjutaja isiku maine, teadmiste ja kogemuse rõhutamist sõnumi veenvuse suurendamisel. Pathos tähendab kuulaja(te)s emotsioonide esilekutsumist ja nende ära kasutamist oma sõnumi veenvuse suurendamiseks.

Veenmine, tuginedes ainult oma mainele või emotsioonidele, kujutab endast demagoogiat ning pikaajalist kasu eesmärgiks seades tasub seda vältida. Sisuliselt häid ja tugevaid argumente tasub praktikas toetada ka teiste veenvuse aspektide abil.

Rolli kohta sisu puudub.

Rolli kohta sisu puudub.