Tagasi üles
Kõne - Eesti Väitlusselts

Kõne

Kategooria: Sissejuhatus


Avalik esinemine on paljude väitlejate esimene suur väljakutse. Uuringute järgi on see levinumaid hirme ning põhineb evolutsioonipsühholoogia järgi ürgsel ellujäämisinstinkil. Ebapopulaarne sõnavõtt oma väikese hõimu kaaslastele tähendas hõimust väljaarvamise riski, mis sellel ajal võrdus surmaotsusega. Hirmu esinemise ees tunnevad paljud  tänapäevalgi avalikult kõneldes, kuigi ratsionaalne alus sel puudub. Seega on algaja väitleja esimene väljakutse see hirm ületada ning saada enesekindlaks kõnelejaks.

Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Enesekindlus avalikus kõnelemises on õnneks õpitav. Kuigi erinevad kõnelejad alustavad eri tasemel enesekindlusega, on harjutades kõigil võimalik paremaks saada. Seejuures ei pea alguses tegema muud, kui teiste ees kõnelema. Mida rohkem kogeb kõneleja, et tema algsed hirmud olid alusetud, seda rohkem saab ta enesekindlust järgmisteks kõnedeks. Enesekindluse kasvades on võimalik võtta vastu keerulisemaid väljakutseid: harjudes alguses kõnelema väikese grupi toetavate sõprade ees, tasub otsida endale järjest hirmutavamat publikut – näiteks rohkem inimesi, autoriteetsemad kuulajad.

Enesekindlus kõnes väljendub alateadlikult nii kõneleja kui ka kuulajate jaoks. Kõneleja ei pane tihti tähele enese- või ebakindluse signaale oma kehakeeles ja toonis. Ka kuulajad võivad tajuda kõneleja stiili endale veenva või ebaveenvana, teadmata kõneleja konkreetseid žeste või maneere, mis selle tingivad.

Sellest hoolimata saab kõneleja teha teadlikke samme, et oma kõnet võimalikult enesekindlalt esitada. See kindlus väljendub juba enne esimest sõna:

  • Enesekindel kõneleja kõnnib poodiumile sirge seljaga ja rahulikus tempos. 
  • Enne kõnelemist asetab ta märkmed enda jaoks mugavasse kohta ning veendub enne, et tal on kohtuniku ja publiku tähelepanu. 
  • Kõne alguse hetke määrab kõneleja. 
  • Ta räägib selge ja kõlava häälega, kiirustamata, seejuures on ta jalgade ja kehaga kohtunike kui kõige olulisemate kuulajate poole. 
  • Kui kõnel on publik, võib ta end suunata ka nende poole. 
  • Jalataldu on kõige lihtsam hoida kogu kõne kestel paigal, et vältida segavat ringikõndimist. 
  • Ta kasutab käsi teadlikult žestikuleerimiseks. 
  • Kui käed kipuvad kontrollimatult ringi liikuma, hoiab ta neid paigal, näiteks kõnepuldi äärtel. 
  • Ta on jätnud maha esemed, millega kipub kõnet pidades närvilisusest mängima (pastakas, kell, patsikumm vm). 
  • Kõne vältel otsib ta võimalusi silmsideks kohtunike ja publikuga. Kui see tundub veel liiga hirmutav, vaatab ta punkte kuulajate üldises suunas (kahe kohtuniku peade vahele, suvalist punkti publiku viimase rea tagusel seinal). 
  • Kindlasti ei loe ta kõnet maha, sest see muudab tooni monotoonseks ning segab silmside loomist. 
  • Ta teeb pärast kõige olulisemaid lauseid pause ning tekitab nende ajal silmside kuulajatega. 
  • Ta räägib kõne viimase lause lõpuni, isegi kui lubatud aeg on möödunud. 
  • Pärast lühikest pausi kõnnib ta rahulikult oma kohale tagasi, võtab vastu tiimikaaslaste õnnitlused eduka kõne eest ning jääb sirge seljaga oma kohale istuma. Seda kõike saab ta teha ka siis, kui sees keerab ning osa ettevalmistatud kõnest läks meelest.

Viimaks anname kaks soovitust närvilisuse taltsutamiseks. Esiteks tasub meeles hoida, et kohalolijad elavad kaasa kõneleja õnnestumisele. Nad on võtnud aja oma päevast, et saada osa edukast ja veenvast kõnest. Seejuures saavad nad kõne õnnestumisest palju positiivsema emotsiooni kui ebaõnnestumisest, nad tahavad kuulda huvitavat lugu või head nalja. Seega on publik n-ö kõneleja tiimis.

Teiseks tajuvad kuulajad kõneleja närvilisust oluliselt vähem kui ta ise. Kõneleja tajub esinemispinget kehas tihti vahetult – tunneb verd valgumas näkku, kehatemperatuuri tõusmas, higistamist, värinat hääles. Seejuures eeldab kõneleja, et ka kuulajad saavad sellest aru. See omakorda ajab kõnelejat rohkem närvi. Et sellest enese närviajamise tsüklist välja saada, tasub meeles hoida, et need signaalid on nii selged vaid kõneleja kehas. Kuulajad selliselt aru ei saa. Selles võib ise veenduda oma kõnet filmides ja hiljem seda vaadates. Tavaliselt näeb kõneleja juba esimesel korral, et kõrvalt vaadates on pingest tunduvalt vähem aru saada.

Enesekindlust edukalt väljendav kõneleja võib järgmise väljakutsena võtta kõne eesmärgile sobiva emotsiooni väljendamise. Kogenud väitleja suudab väljendada ning kuulajas tekitada oma kõnele sobivat emotsiooni, olenemata oma isiklikest eelistustest. Näiteks jaataval võistkonnal on tihti vaja edasi anda probleemi tõsidust, lahenduse kindlust ning selle elluviimise kiireloomulisust. Eitaval võistkonnal on jällegi vaja rahustada kuulajat probleemi osas ja tekitada kahtlust lahenduse sobivuses. Mõlemal tuleb tihti väljendada lootust oma seisukoha tuleviku osas, lisaks kaastunnet, hirmu ja muid emotsioone erinevate huvigruppide osas.

Sarnaselt enesekindlusele on siingi võti harjutamises. Mida rohkemates kõnedes väitleja teadlikult emotsioone väljendab ja tekitab, seda sujuvamaks ja veenvamaks muutub tema esitus. Oskuste arendamiseks tasub eriti pingutada just selliste kõnede osas, mille emotsioon pole kõnelejale omane. Näiteks kõnelejal, kes on harjunud kindlameelselt hirmule või kaastundele rõhuma, tasub vahelduseks pidada rahustavaid ning tasakaalukust rõhutavaid kõnesid.

Vilumuse tekkides hakkavad paljud kõnelejad otsima nii-öelda ideaalset stiili. Sellise stiili leidmiseks võetakse tihti eeskuju näiteks suurturniiride finaalides kõnelevatelt väitlejatelt. Nende kõnede vaatamisest ning analüüsist on kindlasti kasu. Näiteks võib järeldada, et veenvaimad kõned on pigem aeglase tempoga kui keskmine väitlusturniiri kõne. Samas tasub hoida meeles, et ideaalset stiili pole olemas. Kuulajate eelistused on subjektiivsed ning erinevad üksteisest. Seega on väitleja eesmärk leida parim talle sobiv stiil. Lõpuks on kõne stiili eesmärk tekitada kuulajas mulje, et kõneleja räägib olulisel teemal ning tal on selle kohta olulist öelda. Seda saavutab kõneleja kõige edukamalt enda isiklikke emotsioone kanaliseerides. Kui ta tunneb ennast mugavalt näiteks kiirelt rääkides, siis ei pruugi robotlikud aeglustused talle sobida. Seega tasub õppida parimatelt, jäädes samas iseendaks.

Kui ressurssi on, siis võib teha nt video sama teksti esitamisest sama kõneleja poolt hea stiiliga (enesekindel toon ja kehakeel, mõõdukalt emotsionaalne, silmside) ja halva stiiliga (mahalugev või liialdatult emotsionaalne, ringikõndiv.)

Näide: https://www.youtube.com/watch?v=IPIvwu-573Y

Alternatiivina võib teha mashup’i kuulsatest headest kõnedest: Kennedy’ “Inauguration”, MLK “I Have a Dream” või Obama mistahes kõne (kuulsaim 2004 DNC Keynote Speech):

https://www.youtube.com/watch?v=IPIvwu-573Y

Meile tuttavaim Tallinn 2014: https://www.youtube.com/watch?v=bWAnzKtFPkE&ab_channel=TheObamaWhiteHouse

Hillary Benni UK Parliament Syria Speech:

https://www.youtube.com/watch?v=n2GTNK4VsXs&ab_channel=SkyNews

Kuulsamad väitluskõned, samuti halbadest kõnedest (Youtube’ist otsida „worst speech“).

Rolli kohta sisu puudub.

Rolli kohta sisu puudub.