Tagasi üles
Tõestusmaterjali leidmine - Eesti Väitlusselts

Tõestusmaterjali leidmine

Kategooria: Lisalugemine


Töö tõestusmaterjaliga läbib kogu kaasuse koostamise protsessi ning on jaotunud mitmesse faasi. Enne prima facie kaasuse koostamist on hea saada kiire ülevaade valdkonna kohta. Muidu võib mõni oluline argument jääda esmases kaasuses tähelepanuta. Sellist kiiret ülevaadet nimetatakse orientatsiooniks. Orientatsiooni osad on järgmised:

  1. tausta mõistmine,
  2. peamiste probleemküsimuste teadasaamine,
  3. valdkonna võtmematerjalidele viidete leidmine.

Vali roll, kelle kohta lugemist jätkata:

Mõne teema puhul võib vastava Vikipeedia artikli lugemine anda hea orientatsiooni. Sageli aga ei ole lühikest ja ülevaatlikku kirjalikku materjali olemas. Suuremate turniiride puhul tuleb Eesti Väitlusselts appi, pannes kokku teemamapi. Veel üks väga hea orientatsiooni allikas on valdkonda paremini tundev inimene. Väitlusvõistkonnal on kõige lähem selline inimene nende oma treener. Treener on varem olnud väitleja ning selle käigus palju teemavaldkondi läbi väidelnud, lisaks ilmselt hästi kursis riigis ja maailmas toimuvaga. Mõne teema puhul võib väga hea orientatsiooni saada ka õpetajalt. Näiteks juhul, kui väitlusteema on “Mehitatud kolooniate rajamine Marsile on põhjendatud”, oskab füüsikaõpetaja tõenäoliselt anda 10 minutiga orientatsiooni teemasse, millest ülevaate saamine interneti kirjalikest allikatest võtaks kuus korda kauem aega. Kui peaks juhtuma, et mingil põhjusel ei saa abi treenerilt ega aineõpetajalt, võib pöörduda eksperdi poole. Väitlusseltsil on lai võrk vilistlasi einevates eluvaldkondades, aga ka väitlusega mitte kokku puutunud inimesed on sageli valmis leidma 10 minutit, et anda oma valdkonnast ülevaate huvitunud noortele.

Kui orientatsioon on olemas, saab edukalt kokku panna prima facie kaasuse ning liikuda edasi materjalide kogumise faasi. Materjalide kogumise ajal ei ole veel täpselt teada, millised argumendid jäävad lõplikku kaasusesse. On kasulik omada natuke laiemat tõestusmaterjalide baasi, et edukalt teha ümberlükkeid argumentidele, mida oponendid väitluse käigus esitavad. Materjalide kogumist tasub kindlasti alustada orientatsiooni käigus saadud võtmematerjalidest, sealt leiab sageli juba viiteid järgmistele allikatele.

Tõestusmaterjalide otsingu viimane faas on suunatud otsing. Kui parimad argumendid nii jaatava kui ka eitava kaasuse jaoks on valitud, tuleb neile sageli otsida täiendavat tõestusmaterjali. Esiteks ei pruugi materjalide kogumise faasis leitud tõestustes kõike vajalikku olla. Teiseks on hea, kui ühe argumendi kohta on olemas rohkem kui üks tõestusmaterjal. See võimaldab argumenti paremini taastugevdada või väitlusturniiri hilisemas voorus, kui kõikide kaasused on üksteisele teada, oponente veidi üllatada.

Kaasuse jaoks tõestusmaterjalide koostamine õpetab kahte, kaasaegses maailmas väga olulist oskust:

  1. info ja andmete otsimise oskus. Maailmas on aastal 2021 44 zettabaiti (triljonit gigabaiti) informatsiooni ja iga kahe aastaga see kahekordistub. Sellest infohulgast vajalike andmete leidmiseks on vaja häid otsimise oskuseid ja tipptasemel tööriistu.
  2. info süstematiseerimise oskus. Suutmata oma kaasuse materjalidest vajalikku tõestust üles leida viie sekundiga, on see kasutu. Praegu veel digitaalseid materjale väitluse ajal ei lubata. Pikema aja jooksul ettevalmistatud mahukates kaasustes (näiteks rahvusvaheliste suurvõistluste kaasused) on süstematiseerimise oskus kriitilise tähtsusega.

Otsing internetist

Kujutle inimest, kes võtab kätte professionaalse fotokaamera, vajutab pildistamisnupule ning arvab, et kõik pildistamiseks vajalik ja võimalik on tehtud. Sama lihtsameelne on minna Google’i avalehele, kirjutada otsingulahtrisse esimesena pähetulev otsisõna, vaadata läbi 3–5 esimest vastet ning arvata, et internet on nüüd läbi otsitud. 

Google on tipptasemel otsimootor, aga seda peab oskama kasutada. Tahtes olla oskuslik otsija, guugelda alustuseks “How to search on Google” ja loe läbi avanenud juhised, eriti ekspertidele mõeldud näpunäited. Mida täpsemalt oskad sõnastada oma otsifraasi, seda vähem segavaid vasteid otsimootor väljastab.

Google sisaldab ka paljusid alam-otsimootoreid nagu Google News, Google Patents jmt. Neist väitlejale kõige kasulikum on Google Scholar, mis võimaldab piirata otsingu teadusartiklitega, jättes kõrvale kõik teised allikad. Kuigi paljud teadusartiklite andmebaasid on maksuseina taga, saab sageli lühikokkuvõttest teada peamise järelduse. Tasuliste teadusartiklite täisversioonideni jõuad rahvusraamatukogu või oma kohaliku raamatukogu, mõnikord ka kooliraamatukogu lugejana, samuti ülikoolis õppiva või töötava tuttava abiga.

WolframAlpha on andmetele ja andmete töötlemisele keskendunud otsimootor. Näiteks — kui kirjutada otsinguks “compare traffic accidents in Sweden and UK”, väljastab Google vastavaid veebilehti, aga WolframAlpha kuvab võrdlevad näitajad ning asub neid seejärel analüüsima, joonistades graafikuid, muutusi ajateljel ja muud kasulikku.

Vikipeedia on maailma suurim vabatahtlike koostatav entsüklopeedia. Artiklites võib mõnikord esineda väär- või kallutatud infot, aga üldiselt parandatakse see kiiresti ja valdkonnast ülevaate saamiseks sobib Vikipeedia hästi. Lisaks on iga artikli lõpus hulk viiteid linkidena, mille abil teemat edasi uurida.

Statistikaameti veebileht (stat.ee) on väga sisutihe veebilehekülg andmete otsimootoriga, mis võimaldab kiiresti leida kõige värskemad näitajad Eesti elu kohta. Harva kohtab teemat või kaasust, kus tõestusmaterjaliks pole vaja statistilisi näitajaid. 

Otsimootorid ja lisalugemise lingid on teejuhid infoallikateni. Enne lingile klikkimist tasub vaadata, kuhu link viib ning hinnata allika usaldusväärsust, sest internetis on Teaduste Akadeemia koduleht täpselt sama kättesaadav kui Lameda Maa Seltsi veebileht. Allikate usaldusväärsusest on juttu tõestusmaterjali hindamise osas (vt “TASE 2: Tõestusmaterjali formaalne kontrollimine”). Üldine põhimõte on, et usaldusväärsemad on need veebilehed, mille taga on usaldusväärne organisatsioon offline-maailmas – valge ajakirjanduse väljaanded, riigiasutused, ülikoolid ja teadusasutused, entsüklopeediad jt toimetatud kogumikud või kataloogid.

Enamik veebilehekülgi sisaldab ka lehesisest otsimootorit. Neid tasub kasutada, sest Google’i otsimootoril ei pruugi välise süsteemina olla juurdepääsu kogu infole, mis vastava organisatsiooni või väljaande serverites sisaldub. Näiteks BBC või Politico lehelt leiad luubi kujutise järgi lehesisese otsimootori, mis annab põhjalikumaid ja täpsemaid vasteid kui välised otsimootorid.

Raamatukogud

Raamatuid enamasti kaasuse ettevalmistamisel läbi töötada ei jõua, seetõttu pole raamatukogu sageli esimene koht, millele väitlejad mõtlevad. Raamatukogus on siiski vähemalt kaks suurt väärtust väitluskaasuste ettevalmistamiseks. Esimene neist on EBSCOhost või mõni teine juurdepääs teadusartiklite andmebaasidele. Kui muidu on paljude teadusartiklite täistekstid tasulised, siis raamatukogude kaudu saab täistekste lugeda tasu maksmata. Uuringu lühikokkuvõte võib küll öelda ära peamise järelduse, aga kui on vaja konkreetseid näitajaid või konteksti, siis peab lugema täisteksti.

Teine väärtus raamatukogus on raamatukogutöötaja. Nad on infoteaduse kõrgharidusega inimesed, kes mitte lihtsalt ei istu laua taga raamatukogus korra hoidmiseks, vaid neil on väga palju tarkust, kuidas infot leida ja seda süstematiseerida. Nii et kui väitlusvõistkonnal on hea läbisaamine oma kooliraamatukogu või kohaliku raamatukogu töötajatega, tasub neilt kindlasti nõu küsida, kuidas optimeerida oma tõestusmaterjal kiireks leidmiseks.

Suhtlemine ekspertidega

Orientatsiooni juures oli juttu, et inimesed, kes uuritava probleemiga süvitsi tegelevad (õpetajad, ülikooli õppejõud ja teadlased, riigiametnikud), oskavad sageli keerulisi teemasid lihtsamalt lahti seletada, tuua huvitavaid näiteid ning soovitada parimaid allikaid, kust teema kohta lugeda. Lisaks teavad nad enamasti kõige värskemat infot ja näitajaid, mis ei pruugi olla veel ametlikult avaldatud. Sageli on oma valdkonna selgitamine avalikkusele üks nende tööülesannetest, seega ei tasu karta nende poole viisaka abipalvega pöörduda, see võib tõestusmaterjali otsingule kuluvat aega kokku hoida. Võib isegi juhtuda, et teemaekspert on olemas laiemas pereringis või vanemate tutvusringkonnas.

Tõestusmaterjali süstematiseerimine

Uurimistöö käigus kogutud materjal tuleb struktureerida, vastasel juhul on materjalist vähe kasu. Esmalt tuleb lisada iga argumendi juurde kuuluv tõestusmaterjal koos viidetega vastava argumendi tekstile, et seda oleks esitamisel lihtne leida. Sama argumendi juurde võib lisada teise ja kolmanda varutõestusmaterjali, mis argumendi esmaesitamisel käiku ei lähe, kuid mida saab kasutada taastugevdamisel või laiendamisel. Omavahel kokkukuuluvad materjalid saab teistest eristada värvikoodiga, mida silm kõige kiiremini eristab.

Kui uurimistöö on korralikult tehtud, jääb ikkagi üle veel hulk tõestusmaterjali, mis ei kuulu otseselt jah- ega ei-kaasuse argumentide juurde, kuid võib väitluses vajalikuks osutuda. Ükskõik, kuidas seda tõestusmaterjali organiseerida (näiteks A6 või A7 suuruses paberitele märksõnade alusel tähestikulises järjekorras), on oluline 5 sekundi reegel: kui tõestusmaterjali ei ole võimalik 5 sekundi jooksul leida, pole sellest kasu. Väitluses on väga lühikesed ajalised raamid ja pole aega hakata suurest hunnikust lappama, ise pomisedes: “Ma tean, et see tõestus oli kuskil.” Raamatu kirjutamise hetkel ei ole väitlustes elektrooniliste vahendite kasutamine lubatud, mis loob vajaduse struktureerida oma pabermaterjalid selgelt ja kiiresti leitavalt.

Tõestusmaterjal improväitluses

Mõned väitlused valmistatakse pikalt ette, teised aga viiakse läbi impro-stiilis. See tähendab, et teema ei ole nädalaid ette teada, vaid öeldakse osalejatele alles loetud minutid enne väitluse algust. Valmistumisel ei tohi üldjuhul kasutada elektroonilisi seadmeid, olgu need internetiühendusega või ilma. Samuti ei või kasutada oma treeneri, õpetaja ega muu välise isiku abi. Argumendid, sh tõestusmaterjal, peab pärinema üksnes väitlejate endi peast ja kaasavõetud pabermaterjalidest. Improväitlused sarnanevad enim tavaeluliste väitlustega, mis tekivad spontaanselt, puudub pika uurimistöö tegemise võimalus. Mida rohkem väitlejad teavad ühiskonna toimimise ja aktuaalsete teemade kohta, seda parem kaasus õnnestub improväitluseks luua.

Tõestusmaterjali vaatenurgast on improväitluse jaoks oluline olla pidevalt kursis Eestis ja maailmas toimuvaga. Seetõttu võiks väitlejate lugemislaual regulaarselt olla mõni rahvusvaheline uudisajakiri (The Economist, Foreign Affairs, Politico Magazine), uudisteportaalid (ERR, BBC) ning läbi võiks lehitseda ülevaatlikud, kord aastas ilmuvad aruanded (Eesti inimarengu aruanne, IMF World Economic Outlook Report, UNEP Global Environment Outlook, Maailmapanga World Development Report ja UNDP Human Development Report).

Teaduslik meetod

Paljudel juhtudel on nii väitluses kui ka ühiskondlikus arutelus kõige tugevam tõestusmaterjal teadusuuringu tulemused. Neid pole siiski alati võtta, sest tekib uusi ühiskondlikke nähtusi ning luuakse uusi tehnoloogiaid, mille omadusi ja mõju pole jõutud veel uurida. Ülikoolid ja teised uurimisasutused töötavad piiratud eelarvete ja teadlaste arvuga, seega pole kaugeltki kõike jõutud teaduslikult uurida. Olukorras, kus teadusuuringute tulemused on olemas, on need parim tõestusmaterjal, ning selle põhjus on teaduslik meetod.

Teaduslik meetod on kokkulepitud mõtteviis ja protsess, mida teadlased uurimise käigus ja uurimises selgunud tulemuste kirjeldamisel kasutavad. Protsess algab vaadeldud ja kirjeldatud üksikjuhtumist. Näiteks inimesed kuskil haigestuvad tundmatusse haigusesse. Seejärel kasutatakse abduktiivset skeemi (vt tõestamise skeemid) ehk püstitatakse hüpotees selle kohta, millega võib tegemist olla. Selle näite puhul püstitatakse hüpotees, mis võib olla haigustekitajaks ning kuidas haigust ravida ja haigestumist ennetada. Edasi liigub teaduslik meetod induktiivse skeemi juurde. Tehakse eksperimente ning kogutakse andmeid, et tekiks rohkem tulemusi, mille pealt avastada üldisemat teadmist. Haiguse näite puhul katsetatakse laboris erinevaid olemasolevaid ja uusi ravimimolekule ning vaadeldakse tulemusi, et leida tõhus ravim. Kui eksperimentide tulemused on piisava tõenäosusega hüpoteesi kinnitanud, on võimalik sõnastada reegel, näiteks haiguse X puhul tuleb kasutada ravimit Y.

Inimene on ekslik, kõik on teinud elu jooksul palju vigu. Loodus on kaasa andnud emotsionaalseid ja heuristilisi mõtteprotsesse, mis võivad juhtida eksiteele. Üksik inimene ei jõua kunagi kõiges ratsionaalselt korrektse otsustuseni ja see kehtib ka üksiku teadlase kohta. Ainus lootus on tegutseda koos ning teineteise mõtlemist kontrollides ja üle kontrollides vastastikku tehtud vead avastada ja parandada. See on põhjus, miks kohtupidamisel on mitu astet ja ülemkohtus teevad otsuseid alati mitmest kohtunikust koosnevad kolleegiumid, miks kriitilistes valdkondades (näiteks meditsiini-, tuuma- või kosmosetehnoloogia) kasutatakse mitmetasemelist otsustus- ja kontrolliprotsessi ning miks teaduslik meetod oma vastastikuse eksperthinnangu süsteemiga on parim teadmiste allikas.

Avastatud reegel tuleb avaldada teadusajakirjas. Teadusajakirjas avaldamiseks on kaks kontrollitaset. Esimene on toimetuse tase, kes valib hoolikalt, et avaldamisele läheks ainult usaldusväärsed uuringutulemused. Seejärel saadetakse tulemused enne avaldamist kontrollimiseks teistele (tavaliselt 2–3) sama valdkonna ekspertidele. Alles pärast seda, kui nad on hoolikalt üle kontrollinud tehtud uuringu kirjelduse, andmed ja järelduse ning oma kommentaari lisanud, avaldatakse tulemused teadusajakirjas. Selline vastastikuse eksperthinnangu süsteem tagab, et avaldamiseni jõuab võimalikult vähe vigaseid tulemusi. Avaldatud tulemusi kordavad teised teadlaste rühmad ehk proovitakse järgi, kas samadel tingimustel saadakse teises laboris samad tulemused. Põhjus nii mitmel tasandil kontrolli tegemiseks on ilmselge – kord juba avaldatud teadustöö tulemustest hakatakse edaspidi kogu maailmas lähtuma. Kui järgmine arst avastab oma patsiendil haiguse X sümptomid, kirjutab ta välja ravimi Y. Selleks peab olema nii kindel kui ka võimalik, et ravim Y on õige ravim.

Teadusliku meetodi peamised omadused: 

  • Erapooletus. Teadlane ei ole kunagi huvitatud konkreetsest tulemusest, vaid sellest, kuidas asjad tegelikult on, ta läheneb uurimisobjektile erapooletult. Kui uurimine annab tulemuse, et mingit nähtust ei eksisteeri, siis see on täpselt sama oluline teaduslik avastus, kui see, et uuritav nähtus eksisteerib. 
  • Eksperimentaalne lähenemine. Teadlased peavad oma teooriaid tõestama reaalsete tulemustega, mis saavutatakse näiteks eksperimenteerides. 
  • Korratavus. Korrektne uuring on selline, mida teisedki teadlased saavad uuringu kirjeldust järgides korrata ning samadele tulemustele jõuda.
  • Ümberlükatavus. Teaduslikud tulemused on avatud debatiks. Kui ilmnevad uued andmed või pakutakse välja paremad selgitused, mis ei sobi olemasolevate teooriatega, siis teooriaid muudetakse. Usku, mida andmetele tuginedes ei ole võimalik ümber lükata, ei saa pidada teaduslikuks.
  • Läbipaistvus. Hüpoteese formuleerida ja garaažinurgas eksperimente teha saab ka üksinda ja salaja, aga teaduslik meetod nõuab ja eeldab avaldamist. Teadusajakirjades avaldamine ja selle käigus teostatavad kontrollid tagavad teadustöö kvaliteedi.

 

Teaduslik meetod ei garanteeri, et kõik teadusajakirjades avaldatud uuringute tulemused on alati õiged. Allpool, allikakriitika juures tuleb juttu Itaalias, Gran Sasso laboris saadud tulemustest neutriino kiiruse kohta, mis jõudsid avaldamiseni maailma kõige mainekamas teadusajakirjas Nature, kuid osutusid hiljem ekslikuks. Kümmekond aastat varem avaldas teine ülimaineks teadusajakiri The Lancet uuringu tulemused, mis näitasid, et leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiin tekitab lastel autismi. Ajakirjanduslik uurimine paljastas, et uuringu autor A. Wakefield oli rahalise kasu nimel mitmel viisil andmeid manipuleerinud ja teadusajakirja petnud, et tema ekslikud tulemused avaldataks. Kaks aastat hiljem tunnistas The Lanceti peatoimetaja avaldatud tulemused valeks ja artikkel võeti tagasi. Teadlasedki on inimesed, kes teevad vigu, ja ükski süsteem pole täiuslik, kuid teaduse abil saadud vastused on paremad teistest võimalikest valikutest, mille puhul ei proovitagi küsimustele läheneda objektiivselt ega lähtuta faktidest. Vastastikusel kontrollil põhinev teaduslik meetod on parim viis saada tõsikindlaid teadmisi maailma kohta.

Kui palju tõestada?

Argumendi mudeli jooniselt on näha, et väite, seletuse ja järelduse kohale on joonistatud üks kast, tõestuse kohale aga mitu. See rõhutab, et ühel argumendil võib olla mitu erinevat tõestusmaterjali. Ühelt poolt võib see olla lihtsalt varumaterjal. Juhul, kui üks tõestusmaterjal lükatakse väitluse käigus ümber, on midagi sinna asemele panna. Teisalt võib kohe argumenti esitades tuua välja mitu tõestusmaterjali. Seejuures on soovituslik kasutada erinevat tüüpi tõestusmaterjale. Väitlushariduse väliselt on üsna tavaline, et näiteks kohtule esitatavas hagiavalduses on ühe argumendi küljes kolm või enam tõestusmaterjali.

See tõstatab küsimuse – kui palju üldse peab tõestama? Väitlushariduses ja võistluväitluses ei ole see küsimus esiplaanil, sest kõned on ajaliselt piiratud ja pole aega jääda väga pikalt tõestama. Ühiskondlikus ja professionaalses elus selline ajaline piir sageli puudub, samuti ei sätesta argumenditeooria konkreetset tõestusmaterjalide hulka. Üldisem põhimõte on, et mida erakorralisem on esitatud väide, seda rohkem tuleb seda tõestada. Loomulikult sõltub erakordsus väga palju väite esitajast ja kuulajast. Asjatundmatule kuulajale võib tunduda erakordne mõni väide, mis eksperdile on tavaline ja üldteada. Väitlushariduses kasutatakse sellistel puhkudel keskmise mõistliku inimese standardit.

Erakordsed väited on skaala ühes otsas, kuid sama skaala teises otsas on üldteada asjaolud. Kas peab tõestama, et päike tõuseb idast? Üldjuhul on vastus sama – kui keskmise mõistliku inimese jaoks on tegemist üldteada tõsiasjaga, siis selle kohta tõestusmaterjali otsida ja esitada vaja ei ole.  See aga ei tähenda, et üldteada tõsiasju ei võiks kahtluse alla seada – võib ja mõnikord peabki. Üldteada asjad võivad teinekord olla kujunenud valedel alustel, põhineda ühiskondlikel stereotüüpidel või osutuda lihtsalt valeks uuemate teaduslike avastuste valguses. Mõelge kasvõi sellele, et Copernicuse-eelses Euroopas oli üldteada tõsiasi, et Maa on Universumi keskpunkt ja kõik teised taevakehad on lihtsalt valguskerad või täpid, mis tiirlevad ümber Maa. Seega – üldteada tõsiasju võib ja peab kahtluse alla seadma nii väitlushariduses kui väljaspool seda, kuid tuleb arvestada, et sellisel juhul liigutakse skaala teise serva. Väide, et üldteada tõsiasi on tegelikult vale, on erakordne väide ning vajab erakordset tõestust. Tõestuskoorem ei ole mitte sellel, kes peab kaitsma üldteada tõde, vaid sellel, kes soovib seda tõde kummutada. 

Siiani on räägitud tõestusmaterjalide kasutamisest argumentides. Väitlused ja väitluslikud olukorrad aga ei lõpe, kui üks või mõlemad pooled on oma argumendid esitanud – tegelik väitlus alles algab, sest nüüd asutakse argumente ümber lükkama ning taastugevdama. Ümberlükkel, nii nagu ka argumendil, on oma struktuur ja sarnaselt argumendiga on ka selles struktuuris tõestusmaterjalil oma oluline koht. See pole aga nii range kui argumendi puhul. Ilma tõestusmaterjalita argumente ei ole olemas, kuid ümberlükkeid on võimalik esitada ka tõestusmaterjalita. Siiski – ümberlükke struktuur tagasiviide-osutamine eksimusele-eksimuse tõestamine-järeldus näitab selgelt, et sageli vajavad ümberlükkedki tõestamist. 

Taastugevduses tõestusmaterjali kasutamine sõltub palju sellest, millist osa argumendist on ümber lükatud. Tõestusmaterjal kui argumendi hädavajalik osa on sageli ümberlükkamise sihtmärk ning seetõttu on väitlustes alati kasulik valmis olla oma tõestusmaterjali kaitsma või sellele täiendavat materjali lisama.

Näide:

Väitleja A: Peame innovaatiliste lahenduste abil minimeerima põlevkivitööstuse kui Eesti jaoks olulise majandusharu keskkonnamõju ning vedelkütuste tootmine ongi kõige efektiivsem ja keskkonnahoidlikum põlevkivi väärindamise viis. Seda kinnitab 2013. aasta TalTechi Siirde et al uuring.

Väitleja B (ümberlüke ilma tõestusmaterjalita): Põlevkivist vedelkütuse tootmine kahjustab tõesti keskkonda vähem kui elektri tootmine, aga vedelkütus on ainult vahetoode. Kuskil seda kütust kasutatakse ja seal tekib täiendav keskkonnasaaste. Asjaolu, et see ei juhtu Eestis, pole globaalse kliima soojenemise seisukohast oluline.

Väitleja B (lisab ümberlükkele tõestusmaterjali): Ärilehes 25.03.2020 kirjutab Taastuvenergia Koja juhataja Mihkel Annus: “Põlevkiviõli mootorikütusena põletades vallandub globaalselt rohkem kasvuhoonegaase kui sama koguse põlevkivi elektriks põletades.”

Väitlus kujuneb naturaalselt välja olukordades, kus lahendus või poliitika pole ilmselge. Väitlusteemad valitakse samuti selliselt, et mõlemal poolel oleks enam-vähem ühepalju argumente. Neid nimetatakse tasakaalus teemadeks, mille väitlemisel võib lihtsasti tekkida olukord, kus oponentidel on ühes ja samas küsimuses vastukäiv tõestusmaterjal. Näiteks kanepi legaliseerimise üle väideldes võib jaataval poolel olla uuringu tulemus, mis näitab, et kanepi tarvitamisel ei teki pikaajalisi negatiivseid tervisemõjusid ning eitaval poolel uuringu tulemus, mis näitab selliste tervisemõjude teket. Väitlemisega alustavad inimesed ja väitlusega mitte kokkupuutunud inimesed võivad sellistest olukordadest mõnikord ehmatuda või segadusse sattuda. Tegelikult pole aga olukorras midagi tavatut. Aktuaalsetes küsimustes teevad paljud uurimisrühmad samal teemal uuringuid ning võivad jõuda erinevate tulemusteni. Mõnikord võib asi olla erinevates sihtrühmades või erinevates uurimismeetodites. Mõnikord ei ole isegi avaldatud artikleid võrreldes selge, miks jõuti vastupidistele seisukohtadele, kuid selleski pole midagi müstilist. Olukordades, kus teaduslikku konsensust veel ei eksisteeri, ongi olemas kehtivat, vastukäivat tõestusmaterjali. Väitluses sellisesse olukorda sattudes on vaja mõlemal poolel tõestusmaterjali analüüsida, et saada aru, kumma poole argument tõenäolisemalt kirjeldab tegelikkust ning veenda selles kohtunikku. 

Väitluses (enamasti ka ühiskondlikus või teaduslikus arutelus) ei saa ühtegi argumenti kunagi ammendavalt ja lõplikult tõestada. Väitlusteemad valitakse selliselt, et mõlemal poolel oleks väitlemiseks ruumi, enamasti ühiskonnas veel lahtistes, eetiliselt või poliitiliselt mitmetahulistes küsimustes. Samuti ei ole väitluskõnedes piisavalt aega, et midagi ammendavalt tõestada. See aga ei tähenda, et peaks argumenteerimisest üldse loobuma. Aeg ja teadmiste hulk on ka päris elu olukordades peaaegu alati piiratud, aga millegi põhjal peab ju ühiskonnas otsuseid vastu võtma ning väitluses võitja selgitama. Mõistlik eesmärk on oma tõenduskoorma täitmine. Kui on antud aja piires täpset faktilist materjali ja vettpidavat loogilist seletust kasutades esitatud tõestatud argumendid selle kohta, mida antud väitluses oli vaja tõestada, siis on tõenduskoorem täidetud. Kui mõlemad pooled täidavad oma tõenduskoorma, kujuneb sisuliselt kvaliteetne väitlus, mille põhjal kohtunik, valija või mõni teine otsusetegija saab teha oma informeeritud otsustuse.

Rolli kohta sisu puudub.

Rolli kohta sisu puudub.